Bush võitis, Chavez kaotas

Raisk, raisk, raisk. Võiks ju arvata, et hurraa-hurraa, meil on demokraatia, sest presidendi ettepanek ei läinud läbi. Kahjuks näitab Venezuela referendumi tulemus ainult seda, et riik tulemeid suure tõenäosusega ei võltsinud (vahe oli ju nii napp) - seegi hea, Chavezile minu poolt üks plusspunkt.

Noh, ilmselgelt USA praegusele administratsioonile Venezuelas toimuv kohe absoluutselt ei sobi: see, et IMF-i ei kummardata, USA tagahoov ei olda ning tahetakse üldse teismoodi elada, kui USA. See tuleb ära keelata, ükskõik millise hinnaga - USA eluviis on ju maailma parim, eks. Huvitav, kui palju raha USA Venezuela referendumikampaaniasse toppis? Vaadake, ei ole demokraatia, kui mingi kolmas riik tegeleb poliitiliste kampaaniate rahastamise ja toetamisega, eksole. Kui on õrnake kahtluski, et Venemaa rahastab mingit Eesti parteid või mingit poolt Eestis toimuvas referendumis, siis tõuseks kisa taevani. Kui USA seda teeb, siis vaikime maha? Hullemal juhul kiidame heaks? Sest USA on ju meie poolt ja kui meie poolt, siis on pohhui mida ta teeb.

Referendumit ennast vaadates häirib mind täpselt üks punkt: presidendi võimalus lõpmatuseni uuesti kandideerida. Presidendi valitsemisaeg, kas kuus või seitse aastat, see on tehniline, kuid ühele isikule ei tohi anda piiramatut võimalust võimu juures viibida, võim rikub kõiki (isegi sotsialiste, jajah). Lisaks annab niisugune idee loomulikult ka USAle ja teistele referendumivastastele hea argumendi karjumaks, et nii ei saa ja nii ei või.

Teised peamised ettepanekud?

- Keskpanga autonoomia lõpetamine. Ülesehitamisperioodil üldse mitte paha mõte, eriti arvestades rahvusvaheliste toimijate huvidega. Ka Eesti tingimustes on piiratud keskpank ennast küllalt hästi õigustanud
- Administratiivreform. Loomulikult. Reformi põhimõte on anda omavalistusüksustele suurem otsustamisõigus omaenda asjade üle.
- Tööpäeva lühendamine kaheksalt tunnilt kuuele. See sunnib tööandjatel-töölistel otsima efektiivsemaid töömeetodeid. Küsimus ei ole ju ajas vaid äratehtavas. Hmm, mis riigist veel hiljuti sellist poliitikat oli näha? Jah, muidugi, Norras! Põhimõtet vaadates on kogu Lõuna-Euroopa (Prantsusmaaga eesotsas) püüdnud täpselt niisugust põhimõtet järgida (vähem kisa, rohkem villa, onju) ja ei saa ütelda, et halvasti oleks välja tulnud.
- Hääletusõiguse laiendamine 18.-lt 16-le aastale. Riigis, kus mediaaneluiga on 24.9 aastat, tundub päris mõistliku plaanina.
- Sotsiaaltoetusi laiendada ka mitteformaalse sektori töötajatele. Keeruline, aga õiglane liigutus selles ühiskonnas. Esiteks on inimene inimene, ning sotsiaaltoetuste olemasolu ei lase ka selles valdkonnas inimeselt viimast välja pressida.

Kaotus oli napp, mis tähendab seda, et paljud inimesed võisid ei-kampaaniaga kaasa tulla täpselt seepärast, et neile mõni ükskik punkt ei meeldinud. Loodan, et Chavez näitab ennast nüüd asjaliku riigijuhina ja hakkab neid punkte eraldi siiski ellu viima. Alustada võiks sellest administratiivreformist, see teeb inimesed enam enesekindlaks ja vähendab autoritaarsusohtu.

kuidas rahastada ajakirjandust?

Ajakirjandus on kallis ning ainult eksemplaride müümine ei võimalda tänapäevast tootmist - televisiooni üldse mainimatagi. Pealegi, nagu Kaja ja Emigrant ütlesid: reklaam on teave, avalikkus vajab teavet. Reklaam on kunst. Hüva, seega reklaamist loobuma ei pea ega äkki saagi. Põhimõte: ajakirjandust rahastatakse ainult vastavalt tema lugejate huvidele, peaks siiski jääma alles. Kuidas, sa hall hallvanake?

Üht tüüpi (suurus, pikkus) reklaam peaks igas üht tüüpi meediaallikas peaks reklaamitellijale maksma sama summa. Nõks selles, et seda summat ei maksta mitte otse meediaallikale, vaid sõltumatule Reklaamikomisjonile ning tellijal on võimalus otsustada, millises allikas konkreetne reklaam ilmuma peaks. Hiljem jagatakse ajaühikus laekunud reklaamiraha ära meediaallikate vahel lähtuvalt nonde tarbijate hulgast (kuulaja/vaatajareiting, müüdud eksemplaride arv).

See paneb meedia orienteeruma inimesele, kes vajab infot ning lahutab meediasfääri ärisfäärist kaotades ärisfääri võimalused ebaseaduslikult ajakirjandust mõjutada “kui te sellest kirjutate, siis me teile enam reklaamiraha ei anna”, säilitades samal ajal reklaami kui teavituse, rääkimata reklaamist kui kunstist.

Reklaamikomisjon ei tohi loomulikult olla poliitilisest võimust sõltuv organ, selle saab luua näiteks meediaesindajatest (kes samal ajal ei saa näiteks toimetustes töötada), nemad palkavad - kui peaks tarvis minema - tehnilised spetsialistid ekspertvastuseid vajavate küsimuste lahendamiseks.

Sinu kord.

arad ja silmakirjalikud blogijad?

Punane Hanrahan räägib, et tema ei julge minuga Reiu jõe äärde elama minna. Kui keegi teine tundis pärast minu eilset kirjatükki samuti, et sigamoodi tahaks, aga ei julge, siis ärge kiirustage endale tuhka pähe raputama.

Hanrahanil on täiesti õigus: praegu ei saa mingit kommuuni teha, sest meil ei ole mingit selget ühist arusaama, milline see kommuun siis olema peaks. Need inimesed, kes praegustes oludes kuhugi metsa elama lähevad, on peamiselt hullud või emotsioonide ajel poliitiliselt korrektselt tegutsejad, kes ei saa ise ka päris hästi aru, mida ja miks nad teevad, aga süda ütleb, et peab või midagi sinnapoole. Mõnikord on sellest suhtumisest kasu ka, aga tihti ei lükka see sitta ka pilpa pealt ära.

Hanrahan kardab, et kuna tema oskab ainult kirjutada, siis temast ei ole kommuunis kasu. Teate, lugupeetavad, lollus! Sellist kommuuni, mis inimeste eripärasid ja huvisid ei arvesta ei ole algusest peale mõtet teha, sest see ei ole kriipsuvõrragi parem kui praegune maailm. Kommuun, see vabaduse saareke, peab andma kõigile inimestele võimaluse tegeleda eelkõige sellega, mida nad kõige paremini suudavad, sest sellisest inimese tegevusest on ka ühiskonnale kõige enam kasu. Praegune kapitalistlik kord on näidanud, et inimesed, kes teevad oma tööd sellepärast, et nad peavad, teevad seda viletsasti ja ülejala, stressates ja varasurres. Selline asi peab ära lõppema! Kommuun peab olema piisavalt suur, et lubada spetsialiseerumist, ehkki ülesehitus peab olema selline, et inimene ka oma spetsialiseeritusse ära ei upuks vaid nagu Punane Hanrahangi, ooperiklubi jaoks oma kirjutamise kõrvalt aega leiaks.

Esialgu tulebki alustada kirjutamisest. Tuleb läbi kirjutada kõik need põhimõtted, millele niisugune kommuun - ja ühiskond tervikuna - peaks vastama, milline on minimaalne vajalik ellujäämissuurus ja kuidas esialgu kapitalistliku maailmaga suhelda, eriti siis, kui neil on majanduskriis. Praegu ei torma mina ka Reiu jõe äärde, et näha, mis saab, see oleks vastutustundetu.

Kõigepealt loome võrgustiku, mõtleme selle võrgustiku kaudu ideed läbi ja siis hakkame teostama. Mitte vastupidi. Kampa kutsusin ma esialgu neid, kes tahavad võrgustikku luua. Hakatuseks saab seda teha kasvõi blogide kaudu. Iga blogija võtab kohustuseks kord kuus kirjutada mingi sissekanne teemal “õiglane ühiskond” ning teeb eraldi blogrolli teistele võrgustiku liikmeile vms.

Blogijad ei ole arad ja silmakirjalikud, blogijad ei ole lambad. Sina ka ei ole, Punane Hanrahan.

Suurupi käigu kuradile!

Mis mets? Mis puud? Mis kuradi kaitsealast te vigisete, mis inimelud? See kõik on ju minu omand ja omand võimaldab mul saada kasumit ja kõik, mida tehakse kasumi nimel, on õigustatud. Ah te panete käe ette? Selle käe me sõidame pooleks, meie harvester on suurem! Ah intervjuud? No kuulge, minu isiklikul telefonil ei tohi mind tülitada. Või tuled meid segama, ajakirjanikunärakas - no sinu maki peksan ma küll puruks!

Umbes nii töötab selle Suurupis mürgeldava firma omaniku kolbasisene hallollus ning paraku ka tema alltöövõtjate peakesed. Isegi sellesama harvesterijuhi, kuigi tema arvatavasti ei ole omanik, aga ta jälgib pimesi ja kummardades seda religiooni, mida kutsutakse kapitalismiks ja kus võib valada merre kemikaale, tappa sadu tuhandeid inimesi, hävitada ajalugu ja kunsti, rahumeeli, kui see ainult kasumit toob. See religioon on üles ehitatud vägivallale ja selle jumal on verejanulisem kui kõigi teiste religioonide omad. Kes pole nendega, on nende vastu ja seega võib neid armutult hävitada.

Paljud eestlasedki on taas pööratud ning vägisi pühitsetud, kinnisvara ühes ja aatompomm teises käes. See, mida me oma minevikust oleksime võinud kaasa võtta, on armutult minema visatud kui kommunism, hallitus Prada käekoti sisemuses.

Vaatame ausalt ja pilku peitmata maailmale otsa - meil, kes me seda religiooni ei tunnista, ei ole enam aega. Kapitalistlik kasumijaht, hiigeltarbimine, inimeste arv ja mittemillelegi ehitatud majandus viib paratamatult krahhini. Meil on praegu täpselt meie enda eluiga ja kui meie, praegused noored kord sureme vanadusse, siis sureb maailm koos meiega, siis kui me seda mürki pole suutnud hävitada, kui me ei võida.

Me peame igale üksikule ilmingule vastu astuma, jah. Vaatamate sellele, et kui me päästame need puud, saastatakse paarsada kilomeetrit eemal jõgesid või ehitatakse klaasist, metallist ja papist hurtsikuid meie looduse või keskaegse arhitektuuri keskele, ehitatakse teises linna otsas veel üks prügipõleti või maetakse mõned tuumajäätmed meie tagaaeda ja midagi ei juhtu, sest keegi saab kasumit, riigikogu tegeleb parteide rahastamise hägustamisega ja valitsus otsib viise, kuidas jätkata osalemist teiste riikide okupeerimises.

Meil, kes me ei kummarda kuldvasikat, tuleb hakata päriselt meieks - ühineda, nii eelmisesajandialguseliselt kui see ka ei kõlaks. Tegutsemiseks õppust võtta tuleks aga hoopis kaugemalt ajaloost: sellest kuidas kristlus hävitas Rooma impeeriumi-aegsed paganlikud religioonid. Sedasama meetodit tulebki rakendada võitluses kasumireligiooniga. Me peame looma omaenda väiksed kogukonnad, suhtlema, üles ehitama omaenese viisi elamiseks ning siis hakkama seda väikestel maa-aladel praktiseerima. Väikestes paradiisides ning siis tulevad teised juba ise meie juurde. Mõeldes, tegutsedes ja eeskuju näidates tuleb maailma muuta.

Kristlastel oli religioon asemele pakkuda ja neil oli kolm sajandit aega. Meil on vaid pool sajandit ja meil ei ole veel uut religiooni. Seega see tuleb luua, kvalitatiivselt uus, selline, kus üksikisiku võime mõelda ja tegutseda on respekteeritud, niisugune, mis ei näe rahvast karja lammastena, keda tuleb juhtida. Meil on vaja ehitada omaenese võrgustik, mis arvestab inimeste erinevust, tohutut diversiteeti, kus peetakse lugu kaaslasest, kes on täpselt sama hea, sama oluline, kui meie ise, ehkki ta võib välja näha teistmoodi, töötada teises valdkonnas ja pidada ilusaks teisi asju, kui meie ise. Kõigi mõtted on võrdselt lugupeetavad, kõigi panus on austustväärt.

Ja kõik ei ole ohverdatav üheainsa mõtte nimel.

Meil on internet ja sajandite jagu mõtte- ja võitluskogemust. Me saame suhelda palju kiiremini kui kristluse algusaegadel ja sestap saame oma protsessi kiirendada. Kuid üks-kaks-kolm-nüüd peab hakkama kogukondade loomise ja uue süsteemi väljatöötamisega pihta, muidu ei jõua. Kogu maailmas, mitte ainult Eestis. Me peame olema valmis oma uut eluviisi kaitsma, kuid see peab enne täielikult olemas olema.

Kes lööb kampa?

turvavöö on ka sümptom

Vaatasin filmi Preston Tuckerist ning tabasin end korduvalt kirumas - zJZieHEUrt, miks te roojased rabakonnad aru ei saa, et… Tegelikult said nad väga hästi aru. Said väga hästi aru, et üks mees tahab turule siseneda kasutades turumajanduse reegleid ja pakkudes paremat toodet. Pakkudes turvalisemat ja funktsionaalsemat autot, sissepritse, ketaspidurite ja turvavöödega ning loomulikult kargasid juba olemasolevad autotootjad talle kambakesi kallale, loomulikult kasutades oma sidemeid poliitilise sfääri ja meediaga ja loomulikult mitte mingeid turumajanduse meetodeid - siis kui oli osutunud, et teda ära osta ei ole võimalik. Alustajat hävitada on kerge ning selleks ajaks kui ta kohtus õiguse saab on tema tehas suletud ja mingit tootmist ei tule. Filmis kõlas ka see tore argument - viiekümnendatel ja hiljemgi kasutatud - kui autos on turvavööd, siis see jätab mulje, et auto pole turvaline (seega see vähendab läbimüüki, seega ei mingeid turvavöid).

Nüüd meil on turvavööd olemas ja nende kasutamise vajadus on, noh, peaaegu ilmne. Analoogiliselt on peaaegu ilmsed ka töötajate õigused tervislikule töökeskkonnale, tööaja piiramine, streigiõigus… Kartellidevastased seadused ka olemas, kuigi need alati ei tööta. Seda valitsevat mõtteviisi, raisk, seda me paraku ei ole suutnud muuta. Me ravime sümptomeid, aga mitte haigust ja kapitalism (rääkimata majanduse, poliitika ja meedia läbipõimumisest) sünnitab neid sümptome aina juurde ja juurde.

Seda turvavöö-argumenti me enam ei kuule, aga analoogilisi teisi kuuleme iga päev, “miks ma ei peaks loodust reostama, kui see mulle kasumit toob” ja nii edasi ja nii edasi - ja ohud üritatakse maha salata, sest need võivad müüginumbreid ohustada, mille tulemusena osa elanikkonnast muutub paranoiliseks ja mõtleb välja ohte, mida ei ole olemaski ja teine osa hoolimatuks, sest nagunii ei jaksa kõigel silma peal hoida, parem siis juba reklaami/meediat/kuulujuttu uskuda, äkki nad seekord ei valetagi nii palju (mõnikord mõned ju ei valeta ja mõnikord meil lihtsalt veab).

Kui aga vaadata seda ravi, mis sümptomitele pakutakse, siis need pärinevad süsteemidest, mida sotsialistid, kommunistid, anarhistid, rohelised (ja teised, piirdugem siin sellise loeteluga) on viimased sada (rohelised ehk tsipa vähem) aastat ette pannud. Miks, püha kohvikann, on siis nii raske taibata, et äkki kogu meie süsteem on valedele alustele üles ehitatud? Kõigepealt keerame maailma perse, et siis see jälle korda seada ja ennast õnnitleda kui edukalt me toime oleme tulnud?! Selline kapitalistliku ühiskonna heategevusprintsiip, et tekitame tohutu hulga vaeseid ja siis anname neile natukene leiba ja tunneme, et oleme jälle hästi teinud. Muide, see konkreetne jutuksolev leib ei ole kuidagi kapitalismist välja kasvanud vaid sellest, et inimesed ei saa teatud juhtudel funktsioneerida. Pole inimesi, pole kapitalismi, turumajandusest rääkimata, siis peavad ka selle mõtteviisi pooldajad alternatiive tunnistama.

Võiks vahelduseks selle silmakirjalikkuse ära lõpetada ja alustada probleemi olemuslikust põhjusest. Mis puutub sotsialismi etc, siis ka enamik nendest vooludest tunnistavad, et turumajandus võib teatud ulatuses vajalik olla, aga turg ei ole jumal, onju. Ühiskond ei ole turu jaoks, turg on ühiskonna jaoks. Kui me tunnistame nende süsteemide lahendusi praegu kehtiva süsteemi probleemidele, siis äkki oleks geniaalne mõte see kehtiv süsteem kenasti prügikasti panna ja võtta kasutusele uus, see, mille poole me alati pöördume, kui jama käes on.

kass on sul al-qaeda liider!

Bah, on ju nii ilmne: organisatsiooni nimega Al-Qaeda ei ole olemas. Mis kuradi kasu saab meedia sellest, et niisugust väljendit papagoina korrutab (Eesti meedia tegi seda jälle, sellepärast ma vihastan siin). Selline jutt hierarhiliset ja korrastatud ülemaailmsest terroriorganisatsioonist on ju terve mõistusega vastuolus.

Enne 9/11 ei olnud mingist Al-Qaedast juttu - mitte kuskil. Selline suur organisatsioon nagu meile joonistatakse ning jäi täiesti märkamata? Lubage naerda. Keskendume nüüd islamikultuurile ja mõtleme, kellel võiks olla tahtmist ja suutelisust sellist organisatsiooni luua (ja panna sellele nimi, mis araabia keeles seostub peldikusse minemisega - “Ana raicha Al Qaeda” on väidetavalt araabiakeelne eufemism selle tegevuse kohta :P)?

Ei tule vastust, ei tule. Küsime siis teisiti: kellele Al Qaedat vaja on? Härra Bushile loomulikult, sest see annab mugava võimaluse õigustada suvalisi käike “sõjaga terrorismi vastu”, sest sõjas peab ju olema vastane eks, see “põhipaha”. Bush ju praegu veel ei julge ütelda, et “kõik araablased on halvad ja meie vaenlased”, sest ta saab ise ka aru - või noh, ta ise ehk ei saa, aga kuulab oma nõuandjaid - et niisugune retoorika tooks talle rahvusvahelisel tasandil (ning arvatavasti ka USA sisetasandil) liiga kiiresti liiga palju jama kaasa.

Veel on praeguse USA liidritel ning nende kummardajatel vaja Al Qaedat selle pärast, et oleks võimalik oma suva järgi anda inimesi kohtu alla, ilma konkreetsete tõenditeta mingitest kuritegudest - oled terroriorganisatsiooni liige, sellest piisab. USA kirjeldab Al Qaedat täpselt sellise organisatsioonina nagu tal vaja on, et kedagi süüdi mõista, lähtuvalt kehtivast õigusest - nii mugav.

Araablastest ja islamist on saamas 21. sajandi kommunistid - söövad väikseid lapsi ja tahavad USA-d hävitada. Ma kuulsin täna mingilt telekanalilt intervjuud ühe toreda ameeriklasega, kes ütles, et “see bushistlik ajupesu on hullem kui mccarthystlik”. Nojah, NSVL oli ju selgelt struktuur, siin ei pidanud valitsus kogu lugu täiesti välja mõtlema (islamiäärmuslased on muidugi olemas, aga kurat võtaks, püramidaalset struktuuri ja käsuliini ei ole) .

See asi ka, et Pentagon on turul atraktiivne tellija, väga atraktiivne - kui “põhipaha” ei ole ja sõda ei peeta, siis suur hulk firmasid kaotab lõviosa oma sissetulekust (ma räägin, kapitalism …). Al Qaeda on ülihea NSVL-i asendaja, Venemaa ei kakle ju aktiivselt, tema on lihtsalt autoritaarne, aga sellest pole kasu. Võtted on samad ja püütakse pühkida kõigi peast mõte, et islamiriik võiks olemas olla ning mõned inimesed äkki ei tahagi ainult USA moodi ning USA huvides elada.

Tegelikult ühist mõtteviisi kandvate inimeste mittekoordineeritud võrgustikutaoline tegevus on ju täiesti tüüpilise läänemaailma kodanikeliikumise põhimõte. Ei peaks ju nii raske ja kultuurivõõras olema tabada, kuidas asjad toimivad. Jajah, USA valitsus saab sellest lollusest kasu, aga miks meedia teda usub (heh, vaadake eelmist postitust, mis on minu praktiline soovitus)?

Õnneks ei ole mõtlevad inimesed veel päris välja surnud. Tõlkigem siis endale teksti - kui keegi ütleb Al Qaeda, siis ta mõtleb “need räpased islamiusulised” või siis paremal juhul “mingid inimesed, ma ei tea, kes nad on”.

Vaadake filmi ka:

me peame lahutama!

Traditsiooniline võimude lahususe printsiip on oma aja ära elanud. Uued võimud on kohal ning need tuleb uuesti lahutada, neli võimu: poliitiline võim, kohtuvõim, majanduslik võim ja meediavõim. Vaba ja õiglast ühiskonda ei saa saavutada, kuni need on seotud. Punkt.

Erakätes olev meedia ei täida avalikku huvi: mida rohkem on meedia sõltuvuses reklaamist, seda rohkem tehakse ja näidatakse mingi firma kasumi huvide, mitte inimeste huvide kohast. Erakätes olevas meedias ei valita isegi uudiseid lähtuvalt üldisest huvist, koostatakse reality-show’sid, kus mitte midagi ei ole tegelikult reality, kus on tegelastele mõnikord lausedki ette kirjutatud - jälkus. Kõik niisugune annab maailmast absoluutselt vale pildi, inimesed teevad oma valikuid mitte pärismaailma põhjal vaid selle, mida firmad neile ette söödavad. Ah, et oleme vabad? Ma ei mäleta, oli see Procter&Gamble või mis, igaljuhul keelas ta eestikeelses telereklaamis sõna “kreem” kasutamise ning nõudis välja sõna “lotsjoon”. Hahh, ja Põhiseadus räägib eesti keele kaitsest. Lollus ja silmakirjalikkus. Eesti keele kaitse seni, kuni see kapitalistide kasumit ei ohusta.

Minusugusel, sa kollane koeranälg, ongi ainus võimalus peavoolumeedias omaenda sõnumit edastada siis, kui ma midagi õhku lasen. See ei meeldi mulle, aga ikka ma olen sõpradega bloc‘is, kui teisiti ei saa. Ka sina Brutus, ka mind surutakse silmakirjalikuks?!?!

Erakätes olev meedia kontrollib ka turgu: kellel on ligipääs meediale, see müüb, teistest ei saa keegi midagi teada, vaba konkurents, my ass. Mitte ükski pagana Eesti väikefirma ei suuda rahaliselt Skandinaavia keskmise suurusega firmaga võistelda reklaamiraha ulatuses. Müüt mingis vabast turust kuluks ka purustamisele, sest seda ei ole enam ammu. Praguse maailma kõige usaldatavam uudistekanal on BBC. Avalikult televiisorimaksust rahastatud kanal. Reklaam ajakirjanduses tuleb keelata! Ajakirjandust rahastavad tema kasutajad. Firmadel on teavitamiseks teised kanalid.

Kuni konstitutsionaalne järelvalve, prokurörid ja kohtunikud on ametisse nimetatud poliitilise võimu poolt, seni ei ole meil mingit iseseisvat kohtuvõimu. Kui poliitiline võim saab mingit uurimist peatada, siis kas kohtuvõimul on üldse mingit lootust uurida ükskõikmida, mis võimulolevale valitsusele ei meeldi? Kuidas see meie õiguskantsler kunagi ütleski, et “valitsus käitus küll põhiseadusevastaselt, aga antud juhul poliitiline olukord õigustas seda, ärge enam nii tehke”. Bah. Kohtunikud, prokurörid ja teised peavad olema nimetatud õigussüsteemi seest. Nende ausust kontrollib eraldi institutsioon, kes on kõrvalseisev nondest ametitest, mitte poliitiline süsteem.

Poliitiline partei peaks sõltuma ainult oma liikmete rahastusest ja riigi ühiskassast. Eestis praegu rahastavad firmad kõiki parteisid ja loomulikult ei kasva sellest kunagi mingeid kapitalismipiiravaid otsuseid. Kui Euroopa Liit ei sunni, aga miks ta peaks mingit mõttetut riiki sundima, kui selle rahvas ise ei taha, EL on praegu valitsuste liit, kes ei anna sentigi mingite suvaliste kodanike huvide eest. Sakslased ja prantslased on õppinud oma valitsusi veidigi suunama, kui me kõik seda teeksime, siis võiks asjast midagi kasvada.

Poliitiline võim ei tohi olla seotud majanduslikuga, see rikub inimeste võrdsete võimaluste nõuet, see rikub võrdse kaubavahetuse tingimusi, see soosib suurkorporatsioone ning vähendab üksikisikute võimalusi oma elu juhtida. Poliitikud ei nimeta ärijuhte ka avalikus sektoris ka nende valimiseks peab olema vastavate spetsialistide komisjon. Poliitika valdkond on avaliku ruumi strateegiline kujundamine - kõik. Strateegilisi otsuseid peab kinnitama rahvas, saades maksimaalselt tõepärast teavet.

Elementaarne? Milline partei Eestis kirjutab selle oma programmi? Mitte keegi, sest nad kardavad, et äkki mingile järjekordsele kuradi kompaniile ei sobi selline võimude lahusus, sest see piirab nende isevalitsemist. Seda saab ainult rahvas nõuda ja kehtestada.

Ei wabadust saa taewawäega,
Ei anna tsaar, ei hiiglane,
Waid oma wõimsa, julge käega
Me wägiwalla wõidame.

ja isa on mul vangis

- Tädi, kas sa saaksid mulle raha anda?
Punase vestiga musta riietatud naine jääb enne uksest sisenemist seisma. Tuiutab poissi.
- Söögi jaoks, lisab poiss kiiresti.
Naine vaatab. Tõmbab kulmu kortsu.
- Võib niisama ka sööki osta.
Pilk maheneb.
- Miks sa seda teed, küsib punasevestinaine.
Sellest ei saa poiss aru. Mismõttes miks.
- Niisama. Süüa tahan, kohmab ta.
Teine pool kohmetub, saab ehk isegi oma kummalisest küsimuseasetusest aru. Poisi ümmargune nägu on sümpaatne, tema dressid puhtad, aga kuidagi odavad-läikivad.
- Kus sa elad?
- Koplis.
- Kas sul vanemaid ka on?
- Isa on mul vangis ja ema… noh.. ema eriti tööl ei käi.
Need vastused on kiired ja selged. Kõigile ühtemoodi, kõik saavad aru, kõik teavad nagunii, et see nii on, misasja nad üldse küsivad. Naine naeratab
- Kas sa oled üksi?
- Sõber on ka, vaatab poiss ringi.
- Ma küsin selle pärast, et ma tahaksin, et see toit läheb sinule, mitte kellelegi suvalisele.
- Mhmh, ütleb poiss
Rohkem ta ei saagi ju ütelda. Valetada ei taha, see jutt on imelik ju ka.
- Mida sa tahad?
- Mmm… juustusaia.
- Aga see ei ole ju toit?!
Kõik, mis haigeks ei tee, on toit ja mis ei ole kivid, on toit. Juustusai on toit.
- Ma ei tea, ostke siis midagi ise, noh.
- Hüva, ma vaatan. Oota mind siin.

Muidugi ostsin talle süüa. Ma ei päästa sellega maailma ja võib-olla jõuab selle poisi kõhtu antud toidust ainult veidi. Oleksin võinud ta viia kohvikusse ja panna koha peal sööma, aga ma kujutasin ette kohvikupidaja kõverat nägu seda poissi teenindades. Seda kogemust pole tollele poisile vaja. Ta on niigi sunnitud suruma alla kogu oma väärikuse ja küsima “tädi, anna…” ja mõnikord antaksegi. Elu tänaval oli naeruväärselt lihtne, lugesin ma ühe tänavalapse mälestustest. Võõrad inimesed andsid süüa ja peksti palju vähem kui kodus. See on piinamine - kogu piinamise eesmärk on inimene “murda”, nii et tal poleks enam uhkust. Me kõik piiname seda poissi, sest meie ühiskond teeb ta võimalikuks.

Ma ei tunne, et olen hea inimene, kuna ostsn talle toitu. Tunneksin, et olen nõme, kui ma poleks seda teinud. See ei ole okei, et kümnesed lapsed käivad toitu küsimas, sest isa on neil vangis ja ema, noh, ei käi eriti tööl. See ei ole ka paratamatu ning see ei ole oluline, kas ema on selles süüdi, et ta arvatavasti joob liiga palju. See ei ole ka oluline, et sina ei ole otseselt selles süüdi. Süü on üldse kolmandajärguline.

Ma vihkan nii tuliselt kapitalismi just selle pärast, et see põhineb mõtteviisil, et see kõik on okei ja paratamatu. See sunnib meid leppima, et mõned peavad iga päev loobuma oma eneseväärikusest - sellest, mis teeb meist inimesed. Iga päev, selleks, et süüa saada. Peavoolumeedia vaidleb, kas vabadussamba rist peaks pöörlema või mitte, aga meil on koplitäis lapsi, kes iga päev kõnnivad poe ukse taha ja iga päev ütlevad: “anna…”, sest teisiti ei saa, raisk. Vabadusest on neil pohhui. Peaasi, et süüa saaks ja keegi jalaga ei lööks.

Kapitalism elab sellest, et mõnede inimeste eneseväärikust võib mutta trampida. Kapitalism elab eeldusest, et mõned peavadki raudselt olema paremad, sest nii on ette nähtud. Jumala poolt jah? Lugege, kapitalistiraisad, oma piiblit paremini. Tuleks sisse viia 11. käsk “Sina ei pea mitte võtma oma ligimeselt eneseväärikust”, siis te äkki saaksite aru.

Enamik vägivalda sünnib hirmust ja eneseväärikuse puudumisest. Sellest mõtteviisist, et “kahju küll, et mõnedel on halb, aga sinna ei saa parata”, sellega õigustame kõike. Muidugi meie sõdurid piinavad Iraagis inimesi, aga see on ju okei, sest teisiti ei saa, sõda ja nad on seal imelikud. Enamik mehi, kes missioonidelt tulevad, lähevad naisest lahku. See on ju ka okei, sinna ei saa parata midagi. Tehas ei osta uusi puhastusseadmeid ja see on ka okei, sest reostus on paratamatu.

Ei ole okei. Ei ole paratamatu. Ainult siis on, kui me pimesi kapitalismi usume.

On üks möödunud sajandi kurjategija, kelle üle ei ole veel kohut mõistetud, aga ma loodan, et ma elan selle ajani, kui seda tehakse. Kurjategija, kes on mürgitanud miljonite mõttemaailma. Milton Friedman.

ah rahumeelselt?

Ma ei poolda sõda. Sõdadest on väga harva midagi positiivset välja tulnud. Teiste riikidega suheldakse sõnade abil ja kui sõnad kohale ei jõua, siis äkki ei suhtleks üldse?! Teised ei taha sind mõista - palun, mine minema.

Raisk, aga ennast peksta ju ka ei lase. Füüsiliselt - kui keegi tuleb mulle kallale, siis ma kavatsen ennast kaitsta. Kui neonats mulle tänaval kallale tuleb, siis ma ei räägi teistele, et ma kaitsen demokraatiat, phähh. Üldiselt ma hoian neonatsidest eemale ja ei lähe neid tapma, küll see liik sureb ise välja. Mul ei ole vaja nendega suhelda.

Vastuolu neist kahes lõigus tegelikult ei ole.

Mis siis teha, kui sa, krt, avastad end elamas riigis, kus sinu jaoks ei ole ruumi? Sa ei saa ennast kuuldavaks teha. Sinusugused võiks üldse maha tappa. Sinusugused ja kõik isemõtlejad, kes arvavad, et tallalakkumine ei olegi kõige parem poliitikategemise viis.

Kas Eesti valitsused on kunagi teinud ostuseid, mis suurfirmade kasumit piirab, inimeste kasuks? Neid kardetakse ju, firmasid. Igasuguseid firmasid, kohus just ütles, et elanike tahe ei saa olla piisav põhjendus mingi tehase mitteloomiseks. Sa sinine saatan, aga mis siis üldse võib põhjendus olla? Kellel üldse on mingit õigust otsustada, mis mingi maaga tehakse, kui mitte elanikel?! Hahh.

Suurfirma on siin ju vabaduse ülim aste. Missiis, et enamik meist ei saa kunagi suurfirmaks, missiis, et see mõtteviis külvab kuradi ükskõiksust, hoolimatust, ettevaatamatust ja meie planeedi süstemaatilist lõhkumist, sest elu ei ole oluline, ainult mõne kasum. Kunagi ei saa olla liiga rikas ja liiga kõhn, räägivad nad.

Nad ei mõtle, mida see lause tähendab. Nad ei mõtle, et nende eluviis teeb teiste teistsuguse eluviisi võimatuks.

Eestis siis õpivad inimesed selle lause pähe ja ka ei mõtle.

Mina mõtlen iga kord, kui ma seda kuulen, et kas üldse on mingit muud reaalset alternatiivi muutmiseks, kui revolutsioon teha? Kogu Euroopa Liidus, kuigi liikmesriikides eraldi. Piirideta Euroopa, see on eeldus meie tegevusele, kaotame piirid siin sees ja siis kaotame suurfirmade võimu.

Kas rahumeelselt saab üldse kapitalismi piirata? Kas rahumeelselt saab muuta ühiskonnakorda niisuguseks, et kõigil on võimalus oma arvamust kuuldavale tuua - sest suurfirmad ei taha, meedia ei taha, võimulolijad ei taha, sest nad kaotaksid oma paremuse, kui kõik on olulised.

Ei ole.

Ees on teadlike masside sajand. Me teeme revolutsiooni.

Revolutsioon, see ei tähenda, et võimulolijaid peab tapma. Inimesed on inimesed. Neid mõjutab ainult kapitali piiramine ja see ongi see, mida me tegema peame.

Ei lõpmatule kasumijahile, ei piiridele, mis manifesteerivad erinevusi inimeste vahel!

Venemaa noored ja Stalin

Päevaleht kirjutab, et Venemaa noored imetlevad Stalinit.

Nad ei kirjuta, kui palju on Saksa noori, kes arvavad on Hitler oli tark juht või Itaalia noori, kes arvavad, et Mussolini oli tark juht ja nad tegid rohkem head kui halba.

Võiks teha veel uuringu USA noorte hulgas ja küsida, kas Bush on teinud head või halba ja kas ta on vastutav sadade tuhandete süütute inimeste vangistamise, piinamise ja hukkamise eest ja kui palju tema roll selles on üle paisutatud. Muidugi tuleb küsida, kui paljud arvavad, et immigrandid tuleks USAst välja lüüa.

Venemaa võib vilets koht olla, aga Eesti ajakirjandus maalib ta ainult mustaks. Samu probleeme lääneriikides ei käsitleta. Kui Venemaal gayparaadi represseeritakse, siis on see näide vähesest demokraatiast, kui Eestis tahetakse ära jätta, siis see on kooskõlas inimeste õigusega tänaval käia.

Niisugune lähenemine on kallutatud ja silmakirjalik.