Ma ei poolda sõda. Sõdadest on väga harva midagi positiivset välja tulnud. Teiste riikidega suheldakse sõnade abil ja kui sõnad kohale ei jõua, siis äkki ei suhtleks üldse?! Teised ei taha sind mõista – palun, mine minema.
Raisk, aga ennast peksta ju ka ei lase. Füüsiliselt – kui keegi tuleb mulle kallale, siis ma kavatsen ennast kaitsta. Kui neonats mulle tänaval kallale tuleb, siis ma ei räägi teistele, et ma kaitsen demokraatiat, phähh. Üldiselt ma hoian neonatsidest eemale ja ei lähe neid tapma, küll see liik sureb ise välja. Mul ei ole vaja nendega suhelda.
Vastuolu neist kahes lõigus tegelikult ei ole.
Mis siis teha, kui sa, krt, avastad end elamas riigis, kus sinu jaoks ei ole ruumi? Sa ei saa ennast kuuldavaks teha. Sinusugused võiks üldse maha tappa. Sinusugused ja kõik isemõtlejad, kes arvavad, et tallalakkumine ei olegi kõige parem poliitikategemise viis.
Kas Eesti valitsused on kunagi teinud ostuseid, mis suurfirmade kasumit piirab, inimeste kasuks? Neid kardetakse ju, firmasid. Igasuguseid firmasid, kohus just ütles, et elanike tahe ei saa olla piisav põhjendus mingi tehase mitteloomiseks. Sa sinine saatan, aga mis siis üldse võib põhjendus olla? Kellel üldse on mingit õigust otsustada, mis mingi maaga tehakse, kui mitte elanikel?! Hahh.
Suurfirma on siin ju vabaduse ülim aste. Missiis, et enamik meist ei saa kunagi suurfirmaks, missiis, et see mõtteviis külvab kuradi ükskõiksust, hoolimatust, ettevaatamatust ja meie planeedi süstemaatilist lõhkumist, sest elu ei ole oluline, ainult mõne kasum. Kunagi ei saa olla liiga rikas ja liiga kõhn, räägivad nad.
Nad ei mõtle, mida see lause tähendab. Nad ei mõtle, et nende eluviis teeb teiste teistsuguse eluviisi võimatuks.
Eestis siis õpivad inimesed selle lause pähe ja ka ei mõtle.
Mina mõtlen iga kord, kui ma seda kuulen, et kas üldse on mingit muud reaalset alternatiivi muutmiseks, kui revolutsioon teha? Kogu Euroopa Liidus, kuigi liikmesriikides eraldi. Piirideta Euroopa, see on eeldus meie tegevusele, kaotame piirid siin sees ja siis kaotame suurfirmade võimu.
Kas rahumeelselt saab üldse kapitalismi piirata? Kas rahumeelselt saab muuta ühiskonnakorda niisuguseks, et kõigil on võimalus oma arvamust kuuldavale tuua – sest suurfirmad ei taha, meedia ei taha, võimulolijad ei taha, sest nad kaotaksid oma paremuse, kui kõik on olulised.
Ei ole.
Ees on teadlike masside sajand. Me teeme revolutsiooni.
Revolutsioon, see ei tähenda, et võimulolijaid peab tapma. Inimesed on inimesed. Neid mõjutab ainult kapitali piiramine ja see ongi see, mida me tegema peame.
Ei lõpmatule kasumijahile, ei piiridele, mis manifesteerivad erinevusi inimeste vahel!
“Mina mõtlen iga kord, kui ma seda kuulen, et kas üldse on mingit muud reaalset alternatiivi muutmiseks, kui revolutsioon teha?”
!
Huvitav küsimuseasetus, kahtlemata.
Noo-jaa, eks ma saa aru küll, et siin on mõeldud neid va ühisk.-pol. muutusi, aga siiski…
Sest eks muutused… jah, muutused on sageli just nimelt revolutsioonilised, ka need, mis toimuvad inimese sees. Jah, eriti just need muutused. Ja teistmoodi ei ole need sageli üldse võimalikudki.
Nojah. Eks segaseks pisut kisub see jutt. A kui nüüd üks näide tuua: No ütleme, et inimene on oma eluga kuidagi ummikus. Ja ta on proovinud ja püüdnud janii edasi ja tõesti. Ja midagi pole aidanud. Vot see ongi siis tegelikult hetk, kus inimesel on valida kas revolutsioon oma suhtumises/tegutsemises – või kõik jääb endiseks. Tal ei ole tegelikult võimalus valida mitte-revolutsioonilisi muutusi. Sest teatud olukorras ei ole niisugust võimalust lihtsalt olemas.
No ja eks nii on ka ühiskonnas. Räägitakse ja räägitakse, et jah, et “kapitalism on oma olemuselt tegelikult hea, aga esineb veel üksikuid pisipuudusi”. He-hee! Ja inimesed on lollid ja usuvad. Ja mitte midagi ei muutu.
Aga jah, eks see revolutsiooin, eks see peab ikka ennem inimestes endis toimuma. Või nad peavad selleks vähemalt põhimõtteliselt valmis olema.
“Suurfirma on siin ju vabaduse ülim aste.”
Jep!
See on üks väga fundamentaalne küsimus. Minu meelest. Kogu selle ‘vabaduse’ kontseptsiooni juures.
Kas pole mitte nii, et mingid asjad on on ikka väga pahasti sassi läinud. Nii filosoofilises plaanis. Jah, me ütleme, et mida rohkem vabadust, seda parem. Seda küll. Aga KELLE vabadus? Kas ÜKSIKISIKU või…
Jah. Ma olen absoluutselt nõus sellega, et vabadust peab olema võimalikult palju. Aga – aga see käib ju ometi ÜKSIKISIKU kohta. Mitte organisatsioonide, firmade ja muu sellise kohta! See on “pisiasi”, mis vabadusest rääkides tihtipeale kuidagi “unustatakse”. Ja ma kahtlustan, et mitte päris tahtmatult.
Niisiis: Üksikisiku vabadused ei pea laienema organisatsioonidele!!!
Kas pole lihtne. No vähemalt mõneti.
Täielik vabadus on igati taotlemisväärne, kui on tegemist üksikisikuga. Kui aga üksikisikud moodustavad organisatsiooni (firma, ettevõtte vms.), siis sellele organisatsioonile üksikisiku vabadused ei laiene. Samuti ei laiene vabadused juhul kui üskikisik kasutab midagi enamat kui oma pea ja kaks kätt. Kui ta kasutab masinaid – eriti veel teistele (või keskkonnale näiteks) – potentsiaalselt ohtlikke masinaid, sedameid, aineid – siis seatakse tema vabadustele piirangud. See on ju loomulik.
Ja minu meelest lahendaks selline lähenemine (ma ei oska küll öelda, kui selgelt mul oma mõtet siin väljendada õnnestus) mitmeid üsna keerukaid probleeme sellesama vabaduse tõlgendamisel.
Yldiselt on yksik inime igas riigis ylim vòimu kandja, kui piisavas koguses taoliste inimeste konkreetseid soove jàtta tàhele panuta, siis on vàgivàld tànavatel sellesama eesmàrgi saavutamiseks piiratud kombel òigustatud. Meenutagem, et revolutsioon hòlmab enamikku aktiivsest elanikkonnast ja sellel pole meie oma òuel sebiva yhiskonnaga mingit pistmist. Aga muidu, poisid, kelle koolis vàhendatakse pòhjuseta emakeele kasutust, inimesed, kelle kylla ehitatakse mònusaid kiirgusallikaid, kelle òue kaevatakse kiirtee vòi NATO sòjavàebaas, neile on jàtkuva eiramise tingimustes (kui valitud hàrrad ei vasta, siis nad oma ylesandeid ei tàida) vàgivaldne protest tàiesti lubatud. Meeles tuleks pidada a)òigustatud valimit (protestijate suhtarv asjaga seotusse), b)vàgivalla levikut ja sihtmàrkide legitiimsust. otherwise antagu tuld!
Emigrant Sep 3rd, 2007 at 12:55 am
“…siis on vàgivàld tànavatel sellesama eesmàrgi saavutamiseks piiratud kombel òigustatud.”
Oot-oot! Kust see “vägivalla” teema nüüd tuli? Eestis ikka asi selles, et siin kodanikud ei protesti ju üldse – ei vägivaldeslt ega mitte-vägivaldselt. Lihtsalt vaatavad apaatselt pealt, kuidas kõikvõimalikke sigadusi tehakse.
Nii et jah, eks vägivallast saaks rääkida alles siis kui mingid muud meetodid tulemusi ei anna. Aga neid ‘mingeid muid meetodeid’ EI OLE ju praktiliselt proovitudki!
analyytik:
mhm, sul on òigus. teatud piirini. Lisi vihjatud juhtumitel nàiteks prooviti, minu omadel ka.