Traditsiooniline võimude lahususe printsiip on oma aja ära elanud. Uued võimud on kohal ning need tuleb uuesti lahutada, neli võimu: poliitiline võim, kohtuvõim, majanduslik võim ja meediavõim. Vaba ja õiglast ühiskonda ei saa saavutada, kuni need on seotud. Punkt.
Erakätes olev meedia ei täida avalikku huvi: mida rohkem on meedia sõltuvuses reklaamist, seda rohkem tehakse ja näidatakse mingi firma kasumi huvide, mitte inimeste huvide kohast. Erakätes olevas meedias ei valita isegi uudiseid lähtuvalt üldisest huvist, koostatakse reality-show’sid, kus mitte midagi ei ole tegelikult reality, kus on tegelastele mõnikord lausedki ette kirjutatud – jälkus. Kõik niisugune annab maailmast absoluutselt vale pildi, inimesed teevad oma valikuid mitte pärismaailma põhjal vaid selle, mida firmad neile ette söödavad. Ah, et oleme vabad? Ma ei mäleta, oli see Procter&Gamble või mis, igaljuhul keelas ta eestikeelses telereklaamis sõna “kreem” kasutamise ning nõudis välja sõna “lotsjoon”. Hahh, ja Põhiseadus räägib eesti keele kaitsest. Lollus ja silmakirjalikkus. Eesti keele kaitse seni, kuni see kapitalistide kasumit ei ohusta.
Minusugusel, sa kollane koeranälg, ongi ainus võimalus peavoolumeedias omaenda sõnumit edastada siis, kui ma midagi õhku lasen. See ei meeldi mulle, aga ikka ma olen sõpradega bloc‘is, kui teisiti ei saa. Ka sina Brutus, ka mind surutakse silmakirjalikuks?!?!
Erakätes olev meedia kontrollib ka turgu: kellel on ligipääs meediale, see müüb, teistest ei saa keegi midagi teada, vaba konkurents, my ass. Mitte ükski pagana Eesti väikefirma ei suuda rahaliselt Skandinaavia keskmise suurusega firmaga võistelda reklaamiraha ulatuses. Müüt mingis vabast turust kuluks ka purustamisele, sest seda ei ole enam ammu. Praguse maailma kõige usaldatavam uudistekanal on BBC. Avalikult televiisorimaksust rahastatud kanal. Reklaam ajakirjanduses tuleb keelata! Ajakirjandust rahastavad tema kasutajad. Firmadel on teavitamiseks teised kanalid.
Kuni konstitutsionaalne järelvalve, prokurörid ja kohtunikud on ametisse nimetatud poliitilise võimu poolt, seni ei ole meil mingit iseseisvat kohtuvõimu. Kui poliitiline võim saab mingit uurimist peatada, siis kas kohtuvõimul on üldse mingit lootust uurida ükskõikmida, mis võimulolevale valitsusele ei meeldi? Kuidas see meie õiguskantsler kunagi ütleski, et “valitsus käitus küll põhiseadusevastaselt, aga antud juhul poliitiline olukord õigustas seda, ärge enam nii tehke”. Bah. Kohtunikud, prokurörid ja teised peavad olema nimetatud õigussüsteemi seest. Nende ausust kontrollib eraldi institutsioon, kes on kõrvalseisev nondest ametitest, mitte poliitiline süsteem.
Poliitiline partei peaks sõltuma ainult oma liikmete rahastusest ja riigi ühiskassast. Eestis praegu rahastavad firmad kõiki parteisid ja loomulikult ei kasva sellest kunagi mingeid kapitalismipiiravaid otsuseid. Kui Euroopa Liit ei sunni, aga miks ta peaks mingit mõttetut riiki sundima, kui selle rahvas ise ei taha, EL on praegu valitsuste liit, kes ei anna sentigi mingite suvaliste kodanike huvide eest. Sakslased ja prantslased on õppinud oma valitsusi veidigi suunama, kui me kõik seda teeksime, siis võiks asjast midagi kasvada.
Poliitiline võim ei tohi olla seotud majanduslikuga, see rikub inimeste võrdsete võimaluste nõuet, see rikub võrdse kaubavahetuse tingimusi, see soosib suurkorporatsioone ning vähendab üksikisikute võimalusi oma elu juhtida. Poliitikud ei nimeta ärijuhte ka avalikus sektoris ka nende valimiseks peab olema vastavate spetsialistide komisjon. Poliitika valdkond on avaliku ruumi strateegiline kujundamine – kõik. Strateegilisi otsuseid peab kinnitama rahvas, saades maksimaalselt tõepärast teavet.
Elementaarne? Milline partei Eestis kirjutab selle oma programmi? Mitte keegi, sest nad kardavad, et äkki mingile järjekordsele kuradi kompaniile ei sobi selline võimude lahusus, sest see piirab nende isevalitsemist. Seda saab ainult rahvas nõuda ja kehtestada.
Ei wabadust saa taewawäega,
Ei anna tsaar, ei hiiglane,
Waid oma wõimsa, julge käega
Me wägiwalla wõidame.
Kas Sa loodad Eesti Konnatiigivabariigis seda saavutada? Siin ju tunnevad kõik kõiki ja kõik on omavahel mingite nähtamatute niitidega seotud.
Loodan.
Kõik tunnevad kõiki, mitte ainult praegused võimulolijad. Kõik tunnevad kõiki, seega ka “meie” saame tunda üksteist, me peame ainult välja tulema ja ühinema. Venceremos!
Eesti väiksus on samas ka tema eeliseks. Valitseva ühiskonnakorra kriitikuil ja vastasil on omavaheliseks infovahetuseks kergem leida alternatiivseid kanaleid, kui mistahes suurriigis. Ehk, kui info enam muul viisil ei levi, siis suust-suhu levib see ikka.
Ega ilmaaegu ei pidanud mõlemad totalitaarsed režiimid oma suurimaks vaenlaseks koduseid tee- ja kohvilaudu, sest seal aetavat juttu ja vahetatavaid mõtteid oli kõige raskem kontrollida. Pisikeses Eestis on aga üsna mõeldav suur hulk aktivistide korraga kohvilauda kokku ajada ja ka muul viisil mitteformaalseid suhtluskanaleid kasutada. Kuni jää murduma hakkab.
Esteks benvenidos a otro mundo, leidsin su blogi tànu Hanrahani valgustavale lingile.
“Vaba” ajakirjanduse keerab enamasti tuksi suur-kapitali osalus omanike ringis, mitte myydav reklaam. Just bòrsi-numbrite pàrast vaevlevad torukybarad kipuvad toimetuse tòòle vahele segama ja yldist ajalehe kurssi mààrama; reklaami vòidakse kyll vàhem osta, kui juhtkirjad vàga vastu kàivad, aga alati leiab kedagi teist.
Kui reklaam ajalehtedest yldse àra keelata, siis peaks nende hind tòusma n € ja palgaliste ajakirjanike arv vàhenema n x. Pealegi on reklaami, mida hàà meelega ajalehest kohtaks, ju omajagu. Sotsiaalne reklaam nàiteks, kuulutused, fair trade propageerimine etc etc.
Vaba ajakirjandust vòiks ette kujutada kooperatiivi vormis (aga millist ettevòtmist ei saaks
),
kus kogu toimetus on samas ajalehe omanikud ning saavad enam-vàhem vòrdset palka. Kòike muud, mis asutuse elus hoidmiseks tarvis saab ju teenusena sisse osta. Samas on selge, et taoline ajaleht ei suuda alati vòistelda suur-kapitalil pòhineva ajakirjandusega, kel suuremad vòimalused reklaamiks ja kelle teemakàsitlus (olgu siis mugavast keskvoolust (pol. tsenter) vòi sopasest madalate emotsioonide yles kihutamisest (pol. paremtiib)) tòele au andes suuremat lugejaskonda pàlvib.
Itaalias selline ajaleht il manifesto on tàiesti olemas. Kuigi ka nemad vaaguvad kòik aastad majandus-surma ààrel ja on tòesòna oma lugejate armust yleval peetud (annetus- ja tellimis-kampaaniad, mis just nimelt oodatava sulgemisega màngivad). Samas on tegu ainukese Itaalia vaba ajalehega arvestades fakti, et Itaalia valitsus maksab igale suurema levikuga ajalehele omalt pealt juurde (ning eeldab vaikimisi soodsamat suhtumist ka toimetuselt eksole).
just my 2 cents
¡Bienvenido a mi blog, comerade querido!
Sopane madalate emotsioonide üleskihutamine töötab tänu suurele hulgale reklaamile, mida me meediast näeme. Jätsin kirjutamata, aga igasugune “reality” – otsese valetamise teleekraanil – tuleb ka lihtsalt ära keelata või lubada ainult suurte tiitritega “kõik, mida te näete on väljamõeldis ja lavastus”.
Suurkapitali osaluses on sul absoluutselt õigus. Igasugune “suurkapitalil põhinev ajakirjandus” ning börsinumbrid on majandusliku ja meediavõimu mittelahutatuse tunnus. See tulebki ära kaotada. Kooperatiivivorm – hea mõte.
Sotsiaalne reklaam on huvitav mõte – aga kes selle taga on? Kuidas kindlustada, et igasugune sotsiaalne reklaam saab võrdselt pinda, mitte see, mis parajasti võimulolevale valitsusele kõige enam meeldib. Reklaami jaoks peavad siiski olema teised kanalid, kas sotsiaalne reklaam ei kuulu mitte poliitilise võimu hulka?
cara compañera!
madalate emotsioonide all pidasin silmas pigem “poliitilisi” Eestiski levinud imalaid ja hirmu òhutavaid vòtteid suurte naabrite ja vàikeste kaasmaalaste/immigrantide suhtes. “Julgeolek” on yle Euroopa peamisi hààlevòtjaid parlamentaarsel ja ajakirjanduslikul turul. Nònda vòib Postimees kindlustada endale turgu pigem igapàevase sonimisega Venemaa/eestivenelaste teemadel, kui suurte reklaamide abil, mida isegi padu-parempoolsed paratamatuks kuid tyytavaks peavad.
Alternatiivsetest omandivormidest rààkidest peame kohe kokku leppima, kas vastavad systeemid on automaatselt kohustuslikud kòigile avaliku sòna levitajatele (millest yle ja ymber leitaks kiiresti meetodeid, pealegi on mitte-vaba ajakirjanduse piiramisega seotud hulk tabusid tànapàeva yhiskonnas, heida vòi pilk peale Venetsueelas toimunule) vòi rààgime vòimalikest moodustitest, mis meile lugejaile/kirjutajaile enam meeldiks ja vajalik oleks ilmaelust vàhem vigastatud pildi saamiseks.
Nagu ytleb RadioOndaRossa (vasakpoolne Itaalia ringhààling) hyydlause: “meedia ajab sitale?, ole ise yks!”. Praeguses ilmas, kus radikaalseid ylalt-alla muutusi siin soositavates toonides ei ole nàha, oleks pigem arukas mòelda, kas on vòimalik luua kanal, mis olulist ylekyllastunud ajakirjandusest vàhe konkreetsemalt ja radikaalsemalt suudaks kuvada.
Sotsiaalne reklaam on enamasti kolmanda sektori loodud ja riikliku sektori toetatud ilmavaateline propaganda. Tòesòna ei hòlma see yleskutseid relvastatud vòitlusele
, see eest aga veenmisi sààstlikumale tarbimisele (iseenesest tànase yhiskonnaga vastuolus), inimlikumale kàitumisele olgu argipàevas vòi liikluses, avatumale mòtlemisele seoses heategevusele etc. Taolise reklaami yhte langemine radikaalsemate yhiskonnavooludega ripub taaskord àra nonde samade radikaalide tegevusest. Seega, kui maailmaparandajad nagu mina ja sina, nàljahàdasid leevendavaid kampaaniaid ei korralda, siis sellele riik vmt reklaami ei osta. Olemasolevatele kampaaniatele jàllegi ostab. Mitte et see oleks kapitalistlikule yhiskonnale nii hirmus oluline, aga sotsiaalne nòudlus lihtsalt kasvab. Teisisònu: turumajandus tòòtab omal moel ka radikaalses sektoris;)
Aga vàljaspool ajakirjandust, vàljaspool reeglite vàlist reklaami (graffiti etc.), kus Sina yldse nàed kohta reklaamile. Viimane on siiski kòige olulisem osa tànapàevasest propaganda-sòjast, kui see (endile) àra keelata, jààme relvituks…
Edu ja import-pàikest Itaaliast
kui ma oma magistritööd aastaid tagasi kirjutasin, siis sattusin lugema yhte Colin Sparksi raamatut, kus olid toodud kriteeriumid, mis määravad ühiskonna tüübi. Ja see, millest sa kirjutad, on tema määratluse järgi totalitaarse ühiskonna tunnuseks…seega….kui demokraatlik on demokraatia ja kui totalitaarne on demokraatia ja kust tegelikult läheb piir demokraatia ja totalitarianismi vahelt…
Kaja – tutvusta seda konseptsiooni, siis saavad teised ka sõna sekka ütelda. Igaks juhuks: see postitus ei kutsu üles äritegevust keelama, see ütleb, et meediavõim ja majandusvõim ei tohiks kattuda.
Sparksist ma tean nii palju, et ta on pikalt kirjutanud argumentatsiooni selle kohta, kuidas ilma regulatsioonita ei taga meediaturg kõigile inimestele sama kvaliteediga teavet ja arvamusi ning madala sissetulekuga inimestel on avalikule teabele halvem ligipääs ning seega meedia jätmine turu hooleks on oht demokraatiale.
See ainult kinnitab vajadust meedia ja majandusliku võimu lahutamisele.
Emigrant, head mõtted, mõtlen veel natukene nende üle enne kui näpukesed kommentaare looma hakkavad, sest näppude ja pea kooskõlast sünnib paremaid asju kui niisama näpuotstest.
Sartori (1987) determined six important conditions of a totalitarian society:
· official ideology
· only one mass party controlled by an oligarchy
· a government’s monopolistic control over the army (armed forces)
· a government’s monopolistic control over the mass media
· a terrorist police system (militia)
· a centrally managed economy
Colin Sparks (1998), in his book Communism, Capitalism and the Mass Media, remarks on the essence of the communist system and suggests the word ‘totalitarian’ be used while speaking of communist regimes. According to Sparks, it is the relationship of society to the mass media that characterises the difference between a communist society and a democratic capitalist society. Furthermore, in a democratic society the economy and politics are separated; the economic side is usually represented by private interests, and politicians concentrate their efforts on the public interest and on the public well-being. Control and power are divided between social groups in a democratic society. Sparks defines totalitarianism as follows: A totalitarian system is a system in which the centralised elite leadership has a wide range of technologically advanced instruments to implicate political power in order to implicate, on the basis of arbitrary ideological grounds set by the leaders, social revolution, also to work on people physiologically in an atmosphere of unanimity that has been forced upon all. (Sparks 1998: 25)
Sartori, G (1987), The Theory of Democracy Revisited
Sparks, C (1998), Communism, Capitalism and the Mass Media, London: Sage Publications Ltd
“Furthermore, in a democratic society the economy and politics are SEPARATED; the economic side is usually represented by private interests, and politicians concentrate their efforts on the PUBLIC interest and on the PUBLIC well-being.” (minu sòrendus)
Sellisel juhul on demokraatlikke riike iga vàga raske leida, ning jààb yle jàreldada et demokraatia on utopistlik maailmavaade.
terrorist police system ja miilits minu arust hàsti kokku ei lange. Kyll aga ntx julgeolekuorganite tegevus. Samas millise riigi julgeolekuorganid sulle inimlikke organisatsioone meenutavad??? oma kodanike jàrele nuhkimine, vajadusel hirmutamine, organisatsioonide ning liikumiste marginaliseerimine on igiomased igale riigile hoolimata sellest, kas nad toetuvad àriringkondadele, parteifunktsionààridele vòi ametiyhingutele.
jah, Emigrant, mul on ka selline tunne, et nönda selle demokraatiaga on…aga mine sa tea…vb olla see asi ei ole nii must-valge. ehk peaks vaatama ja analüüsima tendentse ühes või teises suunas…?
veel üks huvitav blogi – kriitilise mõtlemisega inimeste seas populaarne: http://www.prwatch.org/
Kaja – aga seda ma kirjutangi, nagu Emigrant tähele pani
- meediavõim ja majanduslik võim peavad olema lahutatud, informatsioon on vajalik kõigile ühiskonnakihtidele, paratamatult, ilma teabeta ei saa elada.
- poliitiline võim ja meediavõim peavad olema lahutatud, Valitsus ei tohi kontrollida edastatavat teavet, riigil ei tohi olla meediamonopoli.
Seega ma vist ikka ei kutsu üles totalitarismile.
Emigrant võib meile rääkida, mis sai Itaaliast kui meediavõim, majanduslik võim ja poliitiline võim kenasti Berlusconi kätte koondusid. Demokraatia säilis seal selgelt piiratud ulatuses, sest kohtuvõim on küllalt eraldatud ning inimesi tänaval nii lihtsalt ei kontrolli.
Meediat rahastavad tema tarbijad. Kindlasti võiks meedia alleshoidmiseks olla vähemalt üks kanal, mida rahastatakse ka mingitest üldmaksudest, aga selle töötajad-juhid-nõukogud ei tohi olla poliitiliselt määratud.
Millisest piirist on sotsiaalreklaam reklaam ja millisest piirist teavitus? Mina eelistan uurivat artiklit fair-trade kohta iga kell mingile sotsiaalreklaamile. Sest ma tahan olla kindel, et “fair-trade” silt on tegelikult ka “fair trade” ning niisugune artikkel mõjutab mind raudselt rohkem kui suvaline sotsiaalreklaam.
Kus ma näen kohta reklaamile? Tänaval. Plakatid ja ärisildid kindlasti. Kui inimesed nõus on, et neile ohtralt sodi posti teel koju saadetakse, siis seda võib vabalt teha. Aga meediareklaam on umbes sama jabur, kui leiva sisse topitaks reklaamflaiereid – ja kusjuures, mitte selle konkreetse leivavalmistaja vaid hoopis mingi kasiino omi, kes sellele leivavalmistajale maksis.
PR ajaloos on selline periood, 18 sajandi lõpus, kus usa vasttärkavad firmad leidsid, et nutikam on oma promo sokutada uudistekstidesse, et kui ausalt reklaamipinda osta, siis inimesed ei huvitu nendest reklaami külgedest niipalju kui uudistest…noh 19 sajandi algus töi nn soppa rookiva ajakirjanduse ning promotsioon, reklaam, propaganda, pr ja ajakirjandus said üsna selged eristused, teoreetiliselt…
Noh eestis, ma ei hakka seda üldse kommenteerima, olen seda juba meedias teinud… ainult yhest on mul kahju, et eestis sellist selgust veel ei ole ja ei paista ka kuskilt.
ehk siis, kui nendes terminites on selgus ja kõik erialad oma tööd professionaalselt teevad, siis pole ka probleeme.
iseasi on muidugi reklaami tarbimine jm taoline temaatika. ja küsimus, kui kaugele minnakse reklaamiga, ja kuhu…
aga ma olen nii sinuga Lis, kui emigrandiga nõus, lihtsalt lisan siia mingeid nüansse…
endale panin koju sildi postkasti kõrvale – ei reklaame…soomes toimib, eestis topitakse ikkagi kõik pask sisse…
ja muidugi on reklaamidega seotud veel üks selline asi, nagu manipulatsioon…
Pikk teema.
Reklaamidest kyllastunud meedia puhul on õhkõrn lootus, et teksti enda kaudu manipuleerida on keerukam või vähemasti oluliselt kallim kui reklaami kaudu – ja seega on tarbijal mingilgi määral võimalik eraldada varjatud sisuga meediaosa varjamatu sisuga osast. (Abi umbes nagu sellest, et ministrit on kallim osta kui vallavanemat ja ELi parlamendiliiget kallim kui Eesti oma. Vähemalt ei pendelda iga päev ise suunas, vaid on yhes suunas kaldu.)
Samas on manipuleerimise tuumaks siiski lihtsalt veenmine. Manipuleerimine on veenmise kirjeldus selle seisukohalt, kes veenmise kaudu edastatava seisukoha või veenmiseks kasutatavate meetoditega ei nõustu. Inimesi on nii palju, et iga seisukoha edastamise korral leidub keegi, kes peab seda manipuleerimiseks.
Lõppeks on parim valetamisviis ju rääkida tõtt. Sellest on kõige raskem läbi näha. Tõtt on maailmas palju, kõik kohad on tõtt täis ja suurem osa sellest on täiesti kasutu. Suurem jagu sotsrealistlikust kirjandusest oli tõepoolest realistlik, tõepärane, selles ei olnud lendavaid vaipu ega taevast tiibu lehvitades laskuvaid parteisekretäre. Selle tõega polnud ainult suurt midagi peale hakata. Suud-silmad tõtt täis.
Kui sulle miski ei meeldi, tee paremini. Proovisime hiljuti kambakesi teha ajalehte ilma rahata. Tuli täitsa välja. Kui sihtgrupp polnuks rangelt piiratud ja me ei peaks osa tiraažist postiga saatma, ei peakski rahaga oma pead vaevama. Ja ka praegusel juhul ei ole lahenduste leidmine kuigi keeruline. Kõige raskem osa sõnumi edastamises pole mitte sõda Suure Vennaga, vaid kuulaja veenmine, et ta sind kuulama jääks. Kui keegi sind seejuures maha vaevub trampima, on see ainult reklaam, seda inimest tuleb kättpidi tänada.
Hilisõhtused Dublini kesklinna tänavad on muusikuid ja muid esinejaid täis, raske on käia nii, et yhelegi peale ei astu. Viiuldajad ja saksofonistid on selliste vahedega, et nad teineteist napilt ei häiri. Yks parem kui teine. Millisele annab vaene turist oma veeringud? Kõigi nende pillipuhujate ja miimide ja kelle iganes vahel istus yks kott. Koti nurgad olid seotud kõrvadeks ja kotisuust sirutus välja puust nokk. Kott vaatas möödujaid ja plagistas nokka. Absoluutselt jabur olevus. Miks ma omad napid eurod talle andsin? Sest ta jäi silma.
Varjatud reklaam eeldab seda, et kuidagi see meedia peaks ikka kasu saama selle reklaami tegemisest. Varjatud reklaam ei ole siiski mittetähelepandav asi, eksole, ning kui meediaallika ja reklaamist kasusaaja puhul leitakse majanduslikud suhted – siis see on kenasti illegaalne ja karistatav.
Meedia puhul ongi oluline see, et kuulaja jääks sind kuulama, mitte see, et oleksid reklaamiandjatega või/ja poliitikutega heal jalal. See viimane tähendab seda, et mõnel meediatarbijal on rohkem kuulamisvõimu kui teistel ja nende soovid kujundavad ka teistele jagatavat teavet. Teatud piirini, jajah.
Hm,
aga miks reklaam ei vòiks hàà olla? Aga kui ma tahaksin teada saada toimuvatest kampaaniatest, fair trade myygipunktidest, vàlja lastavast muusikast? Kas siis iga taolise pisisyndmuse puhul peab mingi kirjatsura ilmtingimata hakama nupukesi treima vòi vòiks see olla pisukese raami sees lehekylje nurgas, uuriv ajakirjandus sinna otsa, jah, aga mòistlikkuse piirides.
2) aga kuidas yks ajaleht, kel ei ole suurt lobby ja toetust ning bòrsirikkuritest omanikke end peab yleval pidama? Niigi vàikest tiraazhi, osaliste palku ning muidu kulusid kokku lyies tuleks hinnaks n x € mitte n x EEK. Ka mujal tundukse olevat aru saadud, et esmase huvi tekitamiseks tuleb peamise info-kandja hind hoida vòimalikult madalal, ja siis reklaamitava nànniga vòi solidaarsusele ròhutamisega lòpuks ots-otsaga kokku.
Samas peavoolu meedia myyb Itaalias mitte ajalehti vaid seal leiduvat reklaami, minu arust Corriere della Sera vòiks endale lubada ka tasuta ilmumist:)
nagu tavaliselt, just my 2c
P.S. Kaja, minu arust oli hoopis mainitud hàrrasmehe ilmavaade pisut must-valge ja utopistlik.
Aga enne tubliks parempoolseks hakkamist toetas Berlusconi hoopis korrumpeerunud sotsialiste 
P.S2. Berlusconi astuski poliitikasse selleks et kohtukulli eest pakku saada. Arvestades rahahulka mis tema ja “pàris”-maffia vahelt làbi kàis ei olnud poliitilise sponsori staatus enam piisav, tuli saadikupuutumatusest abi otsida
Minu poolt siis 3 senti, kaaslased, …
Emigrant – reklaam muidugi võib hää olla ja kui inimesel on lubatud toota, siis peab tal olema ka lubatud tootest teavitada, see on kõik mõistlik, eksju.
See ongi minu point, et ajalehed ei müü enam mitte teavet ja analüüsi, vaid reklaami aga jätavad inimestele muljet, nagu müüksid teavet. Teave ja analüüs kannatab selle all – seega ma arvan, et mitte mingi meediaallikas ei tohiks olla rahastatud muust, kui tema lugejate rahast + avalikust rahastusest, selle avaliku rahastamise peaks korraldama poliitilisest võimust eraldiseisev komisjon. Mingisugust meediafirma börsilolekut ei tohikski lihtsalt olla.
Internet on siin hoopis omaette probleem, aga ma jääksin sinna, et traditsioonilise meedia internetipeegeldus ei tohiks reklaami omada. Firmad kindlasti võivad omada kodulehti ning ka spetsiifilisi teavituslehti. Blogide ja portaalide kohta tuleks midagi täpsemat välja mõelda. Kuidas teile tundub?
Sellisel juhul ei saa ajalehe vòrguversiooni ilma elektroonilise tellimuseta teha. Sobivateks nàideteks nii eelmainit il manifesto, kui sarnases omandivormis, sarnases reklaami”sulus” Morning Star (inglise kommunistide hààlekandja). S.t. kummagi kodukal ei anna eriti palju infot vàlja kaevata, manifestol ntx saab lugeda lehte pàev hiljem ja mòòduva nàdala ulatuses (kuri hiiglane Google aitab sellest muidugi mòòda), morning staril teatavaid artikleid. Moodsaid vòimalusi muidugi on ka, vòiks SMSga lehti osta jne.
Kui avalik rahastus peaks olema reklaamituru ligilàheduses…, ei sooviks selle valitsuse nahas olla, kes sellist nutsu hakkab vàlja jagama. Itaalias muideks toetab valitsus peagu kòiki ajalehti, aga reklaami vòib ikka myia. Selles on sul òigus, et ega ajalehed, mis nàiliselt ainult reklaamist koosnevad, millegi poolest paremaks ei làhe. Samas mina eelistan reklaami ajalehtedes (mida ntx ise ei loe – Postimees), reklaamile tànaval, kus on tegu meie kòigi hyve – avaliku ruumi – kommertsialiseerimisega (infole ligipààs vàheneb ainult juhul kui YHTEGI lehte enam lugeda ei ole).
Aga Lis, kuidas nàed sina ette riiklikku kontrollvahendit, mis siis (varjatud) reklaami taga ajaks ning ajalehtede ellujààmise eest hoolitseks? Kas oma toimetusegrupi vàlja-antavaid (toetavaid) tooteid – raamatud, DVDd muu tràni – vòiks reklaamida? Millise trikiga seda ideed yldse myia, nii et jàrgmine vòimule tulev paremkàkkide valitsus taolist seadust àra ei muudaks?
hei, reklaamil ikka ju mingi eesmärk kas – raha teenida. kui riik neid asju hakkab kontrollima, siis on ju asi ikka väga p….s.meedia peaks siin olema see nn gatekeeper…mis balansseerrib neid asju ühelt poolt, ja organisatsioonide pr ja reklaamiinimesed teisedlt poolt…aga vb olla ma olen idealist ja see tegelt yldse nii ei ole
Mõtlesin vahepeal selle teavitusvärgi peale. Põhimõtteliselt saab ju asja lahendada tüüpi “teadete” rubriigina, valik on lähtuvalt üldisest huvist ja mitte lähtuvalt sellest, kes kui palju maksab. Teave kampaaniatest on ka ju teave, info. Üldine huvi on lugejate üldine huvi ja kui meediakanal seda adekvaatselt ei väljenda, siis ta sureb välja.
Meediat peaks kontrollima spetsiaalne meediakontrollikomitee, nagu ka näiteks õigussüsteemi peaks kontrollima vastav komitee, mida ei nimeta poliitiline võim. Võib-olla, et see on valitud vastava süsteemi seest, aga nad ei tohi enam süsteemis edasi töötada. Siin on muidugi võimaliku onupojapoliitika ja tsunftiprobleem – aga see on ka praeguses süsteemis olemas. Kas kellelgi on kavalamaid mõtteid?
Kuidas paremkäkkide eest hoida? Praegu ju ka isegi paremkäkid ei ürita kehtivat võimude lahusust ära muuta, sest see on demokraatia toimimise eeldus. See minu mõttekäik ei ole midagi uut, lihtsalt kehtiva põhimõtte vastavusse viimine reaalse ühiskonnaga, põhiseaduslikul tasemel. See ei tohi olla mingi järgmine-kord-muudame ära seadus vaid ühiskonna ülesehituse põhialustala.
noh siin on asjal veel üks tahk – reklaamist on saanud kunst…seetöttu, ma arvan, selline lihtsalt teavitamine ei rahulda masse – nii tegijaid kui tarbijaid…
Ma arvan, aga see on väga minu isiklik arvamus, et tegelt on lahendus ikkagi eetikas – et kuidas sa enda käsutuses olevat instrumenti kasutad(näiteks – noaga vöid tappa, aga vöid ka väga ilusa asja voolida)…Ma arvan, et reklaami tegijad peaksid ikkagi siin ise end reguleerima just professionaalsuse ja eetikaga…minu arvates on probleem selles, et laskutakse liiga sügavale kommertsialiseerumise tasandile – a la pesupulbri ja hambapasta vöi kohvi müüginumbrite suurendamine…ja see on mandumine (tean, kuidas üks suur kohvitootjad koheselt uue kampaania teeb, kui statistika natukenegi müüginumbrite langust näitab). Ehk siis sotsiaalne vastutus peaks olema tegijatel, selline laiem vastutse tunnetamine, et avalikku ruumi ei breostataks igasugu tåhise ja väärtusetu reklaamiga…et säiliks reklaami kui kunsti sönum ja sisu ja tase…
meedia kontrollimisse ma siiski ei usu, see kölab kuidagi väga totalitaarselt…
Reklaam on kunst küll, sellega olen nõus, aga seda kunsti ei pea levitama meedia kaudu. Minu probleem ei ole mitte kommertsialiseerumine vaid see, et meediat ei tohiks rahastada majandussfäär, sest siis hakkab meedia ennast kujundama vastavalt reklaamiostjate huvidele, mitte vastavalt meediatarbija huvidele.
Totalitaarne oleks meedia kontrollimine siis, kui teda kontrolliks poliitiline võim. Sellisel juhul toimib meedia poliitilise võimu, mitte meediatarbijate huvides.
Seega: meedia, majanduslik ja poliitiline võim peavad olema lahutatud
Teave on demokraatia toimimiseks vajalik. Kallutatud ja ühekülgne teave paneb inimesi tegema kallutatud otsuseid. Berlusconi näide oli selle pärast, et illustreerib väga hästi, mis siis saab, kui kõik telekanalid kuuluvad põhimõtteliselt ühele inimesele. Stsenaarium, mis Eesti kontekstis on eriti oluline, paljukest meil seda meediat üldse olla saab.
Ebaseadusliku rahastamise kontrollimiseks on juba praegu mehhanismid olemas. Meediakomitee tuleb meediainimeste enda hulgast ning oskab osutada varjatud reklaamile. Ebaseadusliku rahastuse kontrolliks on juba praegugi institutsioonid olemas.
See meediakomitee, tema formeerimine ja vajadus on minu arvates praegu minu kõige nõrgem külg, aga ma sellist “governance” teemat nii hästi ei tunne ka, äkki keegi oskab midagi pakkuda?
Noh see meedia kontrollimine on ikka selline kahtlane värk, kui me kõike kenasti ja demokraatiale sobilikult lahus hoiame…kuidas sa selle komitee sõltumatuse tagad?
reguleerimisvariante on mitmeid ja need ei pea ilmtingimata olema valitseva klassi poolt ylalt alla dikteeritud. Vaevalt, et nood seda tahakski. Aga: reklaamiseadus; ajakirjandusega seotud seadused; ylalmainitud komitee (Eesti tiigioludes kindlasti keeruline); standardi loomine, mis seab piirangud reklaamile ning vastavalt mitme-astmelise ajakirjanduse loomine (s.t. kvaliteetlehe tunnused on reglementeeritud); ikka ja alati pàris hea ajalehe loomine ja sellega kòikide teiste vòitmine
mòtete kogumiseks vòib pilgu peale visata:
fair.org – roosaka tooniga infokeskus ja watchdog
fairmedia.org; fairmedia.wordpress.com – kampaania tasakaalustatuma meedia heaks.
watchdogi loen regulaarselt jah…ei, sul on õigus, sedasi asi toimiks küll, aga siis on nagu jälle teistpidi ringiga inimeste juures asi tagasi, et need seadusetgeijad ja hea ajalehe tegijad jne peavad olema professionaalid ja eetilisel tasemel väga tugevad…nii et ikkagi jõuame professionaalsuse ja eetika juurde tagasi, või mis sa arvad?
jah watchdogi loen ka mina…ja sul on õigus…kuid sedasi jõuame ikkagi jälle tegijate professionaalsuse ja eetika juurde tagasi ju…sest sellest hakkavad kõik asjad sõltuma…või mis sa arvad?