arad ja silmakirjalikud blogijad?

Punane Hanrahan räägib, et tema ei julge minuga Reiu jõe äärde elama minna. Kui keegi teine tundis pärast minu eilset kirjatükki samuti, et sigamoodi tahaks, aga ei julge, siis ärge kiirustage endale tuhka pähe raputama.

Hanrahanil on täiesti õigus: praegu ei saa mingit kommuuni teha, sest meil ei ole mingit selget ühist arusaama, milline see kommuun siis olema peaks. Need inimesed, kes praegustes oludes kuhugi metsa elama lähevad, on peamiselt hullud või emotsioonide ajel poliitiliselt korrektselt tegutsejad, kes ei saa ise ka päris hästi aru, mida ja miks nad teevad, aga süda ütleb, et peab või midagi sinnapoole. Mõnikord on sellest suhtumisest kasu ka, aga tihti ei lükka see sitta ka pilpa pealt ära.

Hanrahan kardab, et kuna tema oskab ainult kirjutada, siis temast ei ole kommuunis kasu. Teate, lugupeetavad, lollus! Sellist kommuuni, mis inimeste eripärasid ja huvisid ei arvesta ei ole algusest peale mõtet teha, sest see ei ole kriipsuvõrragi parem kui praegune maailm. Kommuun, see vabaduse saareke, peab andma kõigile inimestele võimaluse tegeleda eelkõige sellega, mida nad kõige paremini suudavad, sest sellisest inimese tegevusest on ka ühiskonnale kõige enam kasu. Praegune kapitalistlik kord on näidanud, et inimesed, kes teevad oma tööd sellepärast, et nad peavad, teevad seda viletsasti ja ülejala, stressates ja varasurres. Selline asi peab ära lõppema! Kommuun peab olema piisavalt suur, et lubada spetsialiseerumist, ehkki ülesehitus peab olema selline, et inimene ka oma spetsialiseeritusse ära ei upuks vaid nagu Punane Hanrahangi, ooperiklubi jaoks oma kirjutamise kõrvalt aega leiaks.

Esialgu tulebki alustada kirjutamisest. Tuleb läbi kirjutada kõik need põhimõtted, millele niisugune kommuun – ja ühiskond tervikuna – peaks vastama, milline on minimaalne vajalik ellujäämissuurus ja kuidas esialgu kapitalistliku maailmaga suhelda, eriti siis, kui neil on majanduskriis. Praegu ei torma mina ka Reiu jõe äärde, et näha, mis saab, see oleks vastutustundetu.

Kõigepealt loome võrgustiku, mõtleme selle võrgustiku kaudu ideed läbi ja siis hakkame teostama. Mitte vastupidi. Kampa kutsusin ma esialgu neid, kes tahavad võrgustikku luua. Hakatuseks saab seda teha kasvõi blogide kaudu. Iga blogija võtab kohustuseks kord kuus kirjutada mingi sissekanne teemal “õiglane ühiskond” ning teeb eraldi blogrolli teistele võrgustiku liikmeile vms.

Blogijad ei ole arad ja silmakirjalikud, blogijad ei ole lambad. Sina ka ei ole, Punane Hanrahan.

Suurupi käigu kuradile!

Mis mets? Mis puud? Mis kuradi kaitsealast te vigisete, mis inimelud? See kõik on ju minu omand ja omand võimaldab mul saada kasumit ja kõik, mida tehakse kasumi nimel, on õigustatud. Ah te panete käe ette? Selle käe me sõidame pooleks, meie harvester on suurem! Ah intervjuud? No kuulge, minu isiklikul telefonil ei tohi mind tülitada. Või tuled meid segama, ajakirjanikunärakas – no sinu maki peksan ma küll puruks!

Umbes nii töötab selle Suurupis mürgeldava firma omaniku kolbasisene hallollus ning paraku ka tema alltöövõtjate peakesed. Isegi sellesama harvesterijuhi, kuigi tema arvatavasti ei ole omanik, aga ta jälgib pimesi ja kummardades seda religiooni, mida kutsutakse kapitalismiks ja kus võib valada merre kemikaale, tappa sadu tuhandeid inimesi, hävitada ajalugu ja kunsti, rahumeeli, kui see ainult kasumit toob. See religioon on üles ehitatud vägivallale ja selle jumal on verejanulisem kui kõigi teiste religioonide omad. Kes pole nendega, on nende vastu ja seega võib neid armutult hävitada.

Paljud eestlasedki on taas pööratud ning vägisi pühitsetud, kinnisvara ühes ja aatompomm teises käes. See, mida me oma minevikust oleksime võinud kaasa võtta, on armutult minema visatud kui kommunism, hallitus Prada käekoti sisemuses.

Vaatame ausalt ja pilku peitmata maailmale otsa – meil, kes me seda religiooni ei tunnista, ei ole enam aega. Kapitalistlik kasumijaht, hiigeltarbimine, inimeste arv ja mittemillelegi ehitatud majandus viib paratamatult krahhini. Meil on praegu täpselt meie enda eluiga ja kui meie, praegused noored kord sureme vanadusse, siis sureb maailm koos meiega, siis kui me seda mürki pole suutnud hävitada, kui me ei võida.

Me peame igale üksikule ilmingule vastu astuma, jah. Vaatamate sellele, et kui me päästame need puud, saastatakse paarsada kilomeetrit eemal jõgesid või ehitatakse klaasist, metallist ja papist hurtsikuid meie looduse või keskaegse arhitektuuri keskele, ehitatakse teises linna otsas veel üks prügipõleti või maetakse mõned tuumajäätmed meie tagaaeda ja midagi ei juhtu, sest keegi saab kasumit, riigikogu tegeleb parteide rahastamise hägustamisega ja valitsus otsib viise, kuidas jätkata osalemist teiste riikide okupeerimises.

Meil, kes me ei kummarda kuldvasikat, tuleb hakata päriselt meieks – ühineda, nii eelmisesajandialguseliselt kui see ka ei kõlaks. Tegutsemiseks õppust võtta tuleks aga hoopis kaugemalt ajaloost: sellest kuidas kristlus hävitas Rooma impeeriumi-aegsed paganlikud religioonid. Sedasama meetodit tulebki rakendada võitluses kasumireligiooniga. Me peame looma omaenda väiksed kogukonnad, suhtlema, üles ehitama omaenese viisi elamiseks ning siis hakkama seda väikestel maa-aladel praktiseerima. Väikestes paradiisides ning siis tulevad teised juba ise meie juurde. Mõeldes, tegutsedes ja eeskuju näidates tuleb maailma muuta.

Kristlastel oli religioon asemele pakkuda ja neil oli kolm sajandit aega. Meil on vaid pool sajandit ja meil ei ole veel uut religiooni. Seega see tuleb luua, kvalitatiivselt uus, selline, kus üksikisiku võime mõelda ja tegutseda on respekteeritud, niisugune, mis ei näe rahvast karja lammastena, keda tuleb juhtida. Meil on vaja ehitada omaenese võrgustik, mis arvestab inimeste erinevust, tohutut diversiteeti, kus peetakse lugu kaaslasest, kes on täpselt sama hea, sama oluline, kui meie ise, ehkki ta võib välja näha teistmoodi, töötada teises valdkonnas ja pidada ilusaks teisi asju, kui meie ise. Kõigi mõtted on võrdselt lugupeetavad, kõigi panus on austustväärt.

Ja kõik ei ole ohverdatav üheainsa mõtte nimel.

Meil on internet ja sajandite jagu mõtte- ja võitluskogemust. Me saame suhelda palju kiiremini kui kristluse algusaegadel ja sestap saame oma protsessi kiirendada. Kuid üks-kaks-kolm-nüüd peab hakkama kogukondade loomise ja uue süsteemi väljatöötamisega pihta, muidu ei jõua. Kogu maailmas, mitte ainult Eestis. Me peame olema valmis oma uut eluviisi kaitsma, kuid see peab enne täielikult olemas olema.

Kes lööb kampa?