Punane Hanrahan räägib, et tema ei julge minuga Reiu jõe äärde elama minna. Kui keegi teine tundis pärast minu eilset kirjatükki samuti, et sigamoodi tahaks, aga ei julge, siis ärge kiirustage endale tuhka pähe raputama.
Hanrahanil on täiesti õigus: praegu ei saa mingit kommuuni teha, sest meil ei ole mingit selget ühist arusaama, milline see kommuun siis olema peaks. Need inimesed, kes praegustes oludes kuhugi metsa elama lähevad, on peamiselt hullud või emotsioonide ajel poliitiliselt korrektselt tegutsejad, kes ei saa ise ka päris hästi aru, mida ja miks nad teevad, aga süda ütleb, et peab või midagi sinnapoole. Mõnikord on sellest suhtumisest kasu ka, aga tihti ei lükka see sitta ka pilpa pealt ära.
Hanrahan kardab, et kuna tema oskab ainult kirjutada, siis temast ei ole kommuunis kasu. Teate, lugupeetavad, lollus! Sellist kommuuni, mis inimeste eripärasid ja huvisid ei arvesta ei ole algusest peale mõtet teha, sest see ei ole kriipsuvõrragi parem kui praegune maailm. Kommuun, see vabaduse saareke, peab andma kõigile inimestele võimaluse tegeleda eelkõige sellega, mida nad kõige paremini suudavad, sest sellisest inimese tegevusest on ka ühiskonnale kõige enam kasu. Praegune kapitalistlik kord on näidanud, et inimesed, kes teevad oma tööd sellepärast, et nad peavad, teevad seda viletsasti ja ülejala, stressates ja varasurres. Selline asi peab ära lõppema! Kommuun peab olema piisavalt suur, et lubada spetsialiseerumist, ehkki ülesehitus peab olema selline, et inimene ka oma spetsialiseeritusse ära ei upuks vaid nagu Punane Hanrahangi, ooperiklubi jaoks oma kirjutamise kõrvalt aega leiaks.
Esialgu tulebki alustada kirjutamisest. Tuleb läbi kirjutada kõik need põhimõtted, millele niisugune kommuun – ja ühiskond tervikuna – peaks vastama, milline on minimaalne vajalik ellujäämissuurus ja kuidas esialgu kapitalistliku maailmaga suhelda, eriti siis, kui neil on majanduskriis. Praegu ei torma mina ka Reiu jõe äärde, et näha, mis saab, see oleks vastutustundetu.
Kõigepealt loome võrgustiku, mõtleme selle võrgustiku kaudu ideed läbi ja siis hakkame teostama. Mitte vastupidi. Kampa kutsusin ma esialgu neid, kes tahavad võrgustikku luua. Hakatuseks saab seda teha kasvõi blogide kaudu. Iga blogija võtab kohustuseks kord kuus kirjutada mingi sissekanne teemal “õiglane ühiskond” ning teeb eraldi blogrolli teistele võrgustiku liikmeile vms.
Blogijad ei ole arad ja silmakirjalikud, blogijad ei ole lambad. Sina ka ei ole, Punane Hanrahan.
Õiglasest ühiskonnast võin ma kord kuus kirjutada küll. Blogrolliga on halvem lugu – sinna puhttehniliselt ei mahu enam mitte kedagi:(
Tänan! Ma võin ise oma blogrolli selle nimekirja teha, sest mul praegu ei ole ühtegi viidet. Igaüks, kes nõustub kord kuus oma blogis õiglasest ühiskonnast kirjutama – jätke siia posti alla info või kirjutage mulle lis@email.ee
Ma ei kujuta praegu ettegi, mis vormis see kirjutis peaks olema, aga enda arust kirjutan selliseid asju juba praegu ja tihedaminigi. Nii et kui arvad, et sobib, siis miks mitte, olen kambas.
Ma ka võiks…Mitte et ma selline kapitalismi põhimõtteline vastaline oleks…vaid …hetkel on asi tõesti päris paigast ära..
Parem ja õiglasem maailm. Idee on bueno, aga veel 70:ndatel me arutasime kuidas me küll jõuame kommunismile kui inimesed on sellised nagu nad on – laisad, kadedad, ainult endale mõtlevad. Tulihingelisi on käputäis, sajand tagasi ka tehti midagi, aga untsu läks. Kapitalistid mängivad inimeste madalatele instinktidele ja saavad nad tööd tegema, millega saab massid tegema tööd paremas ja õiglasemas ühiskonnas. Teadlikkus on midagi sellist, millesse keegi enam ei usu.
Kolhoosikord elab ja õitseb Šveitsis
Autor: Tiina Jõgeda
Eesti Ekspress (18.10.2007)
http://www.ekspress.ee/viewdoc/EC6A42038C3458B5C22573760059C1FC
Selline jutt siis. Mis ühest küljest näitab justkui, et see kommuuni värk on igati võimalik. See tähendab teoreetiliselt vähemalt.
Aga, aga… Jah. Vot ma isiklikult küll pisut ikka kahtleks. Ja asi siis peamiselt selles, et eks neid kommuni tegemise jutte jutte ole siin maal ikka kuuldud ka aegade jooksul juba piisavalt.
No kõigepealt siis niisugune värk, et Šveits näiteks on ikka üsna heaoluühiskond. Ja ma arvan, et selle riigi kodanikel on suht kindel tunne nii ehk teisiti. Ükskõik, millege nad ka parajasti tegelevad. Või ei tegele. St. nad ei lõpeta mõne eksisammu tõttu kusagil kraavis mädanedes. Erinevalt Eestist. Ja näit. Soomes-Rootisi on asjad umbes samamoodi kui Šveitsis. Nii et nendes riikides toimuvaga on meil raske ennast võrrelda. Kuigi jah, eks kasvõi see Eesti Ekspressis kirjeldatud koht väärib kindlasti külastamist ja kogemuste omandamist.
Aga jah. Nagu Lis juba märkis, ei ole siis ilmselt otstarbekas just sellest kommuuni rajamisest alustada. Mis ei tähenda näiteks seda, et ütleme siis et ökoloogiliselt puhta toidu tarbimise ja tootmise huvilised ei võiks kuidagi kopereeruda. St. et ühel või teisel toiduaineid tootval farmeril oleks siis kindlatest klientidest võrgustik, kes kraami ära ostavad. Või ka näiteks seal farmis talgutel ja puhkamas käivad. Midagi sellist oli ju õigupoolest ka selles Eesti Ekspressi kirjutises:
“Kõrvale joome punaveini, mida nad saavad oma ketti kuuluvast viinamarjakasvatusele pühendunud La Cabrery kommuunist Prantsusmaal.”
Nii et sellised ketid/võrgustikud on olemas ka funktsioneerivate kommuunide puhul. Võib-olla oleks tõesti otstarbekas alustada näiteks sellest, kuna niisugune asi ei nõua elulaadi muutust, pigem võib see vastatikku kasulikuks osutuda ja seda juba üsna lühikeses perspektiivis.
Muide. Keegi Ameerikasse kolinud eestlane rääkis kunagi midagi niisugust raadios vist. No et kuidas ta hangib enamiku toiduainetest just sellistest ökofarmidest ja niisuguse võrgustiku abil. Mis praktiliselt tähendab siis seda, et farmer saadab koorma ube näiteks New Yorki ja võrgustik jagab selle siis kohe laiali mingi eelneva tellimuse/kokkuleppe järgi. Korraga saab igaüks siis suht suure koguse ilmselt ja niimoodi hulgi tuleb odavam ilmselt ka, kuna pole kabanduse ja laokulusid.
Sooh. Ma hakkasin nüüd ühe detaili ümber heietama, aga miks mitte. Sest see oleks kindlasti üks arvestatav võimalus. Vähemalt niisugust koostööd katsetada. No ja kui niisugune asi funktsioneerima hakkab, eks siis võib ju edasi proovida.
Elviina – “millega saab massid tööd tegema” põhineb eeldusel, et töö on ebameeldiv ja vastik asi. Niisugusest tööst me peame lihtsalt loobuma. Seda on võimalik teha läbi kahe asja: esiteks tehnoloogia (mille puhul loomulikult tuleb jälgida keskkonnasõbralikkust jne) ning teiseks peavad inimesed saama tegeleda peamiselt sellega, mida nad oma eneseteostuseks tahavad teha. Juba praegu on meil massitööjõudu vaja tunduvalt vähem kui kuuekümnendatel, sest paljud asjad on mehhaniseeritavad. Palju sellest, mis ei ole, pakub jälle kunstilist eneseteostust.
Kapitalism mängib madalatele instinktidele, aga see ei tähenda, et ainult meie madalad instinktid peaksid söönud saama. Tänu massikommunikatsioonile ja ka massiharidusele tegelikult seda kõrge/madal eristust enam ei eksisteeri.
Analyytik. Väga hea. Ökotalusid on ju Eestis ka praegu, paljude nende ellujäämine ongi problemaatiline selle pärast, et nende tillukesi koguseid supermarketid ei osta. Kuidas oleks kui me paneks nüüd vastavalt oma paiknemisele kokku võrgustikud ja otsiksime toodete jaoks, mida kõik tarbivad mõne(d) ühise(d) ökotalud?
Lis:
“Kuidas oleks kui me paneks nüüd vastavalt oma paiknemisele kokku võrgustikud ja otsiksime toodete jaoks, mida kõik tarbivad mõne(d) ühise(d) ökotalud?”
Heh-hee! Ilmselt jäin nüüd kohe vahele. Väga keskpärane lugu, nagu öeldakse.
Asi siis selles, et see oli minu poolt pigem nagu üks uitmõte, fantaasia. No ühesõnaga, ma ei oska küll öelda, kas niisuguse võrgustiku kaudu ökotoidu hankimine – et kas see on just esimene prioriteet. Minu jaoks isiklikult niisiis. A ma olen aru saanud, et niisuguseid fänne ja taimetoitlasi jne. – et niisuguseid inimesi on olemas ja ma siis fantaseerisin välja niisuguse võimaluse.
Ühesõnaga jah. Ma ei oska nüüd küll öelda, kas minust just niisuguse asja orgunnijat-eestvedajat oleks. Kuidgi teatud tingimustel kaasalööjat – miks mitte.
Hüva. Aga võtaks nüüd sellest eelpool viidatud Eesti Ekspressi artiklist veel ühe lõigu. Ja räägiks asjast, mis mulle ilmselt palju hingelähedasem. Kuigi artikli tsitaadiga võrreldes küll pisut äraspidisel kujul.
http://www.ekspress.ee/viewdoc/EC6A42038C3458B5C22573760059C1FC
“Tundsime, et kasulikum kui riiki ja ühiskonnakorda suitsuses kohvikus kiruda on ise ette näidata, midagi ära teha, vaadata, kuidas endale katus pea kohale saada ja kuidas end ära toita. Meie lemmikloosung oli: üks toll praktikat on rohkem väärt kui kümme miili teooriat.”
Vot jah. Et kuidas selle teooria ja praktikaga nüüd ikka on. Asi nimelt selles, et kuigi internetis lobisemine on mõneti küll hea ja lihtne võimalus, tundub mulle siiski üha enam ja enam, et see ei suuda siiski asendada isiklikke kontakte ja vestlusi. Ning nõnda on mul tekkinud tunne, et kas poleks siiski otstarbekas taas kord kasutada just neidsamu “suitsuseid kohvikuid”. Mis tänapäeval küll enam suitsused ei ole. Kellele rõõmuks, kellele kurvastuseks.
A lugu siis selline, et paljusid asju on niisugustes blogides-foorumites ikka üsna raske arutada. Üht-teist kindlasti saab, aga kohati tundub ikka väga niimoodi, et see keskkond seab päris selged piirangud. No võtame kasvõi sellsamuse minu fantaasia ökotoidu võrgustiku kohta. Võib-olla mõned inimesed oskaksid seda asja ka interneti teel ajada. Aga mulle näiteks istuks siiski variant, kus on inimesed, kellega ma aeg-ajalt näost-näkku kokku saan. Kasvõi juhuslikult, mõnes konkreetses kohvikus-baaris siis näiteks. Niisugusel juhul saaks ikka arutada seda asja palju põhjalikumalt ning miks mitte näiteks korraldada üheskoos ka mõni väljasõit mõnda ökotallu. Näiteks selleks et konjunktuuri uurida ja välja selgitada, mida farmer ka niisugusest asjast arvaks. Ühsõnaga. Seda asja ei saa ikka ajada ainult virtuaalselt, vaid teatud puhkudel on ikka vajalik ka füüsiline kohalolu.
Nõnda. Aga tegelikult on sama lugu ka kõikvõimalike mõttevahetustega. Ühiskondlik-poliitilistel teemadel või ükskõik mis teemadel. No ja selline mõnda kohvikusse-baari kogunemine, kas nüüd iga õhtu, aga aeg-ajalt vähemalt, see oleks siis minu meelest juba “praktika” – vähemalt suur samm edasi võrreldes interneti jututoaga.
Tartus on sedalaadi toidukraami-võrgustik olemas, mille kaudu Võrumaa mahetalunikud oma kaupa müüvad. Et ma ise Tartus ei ela, pole kasutanud, aga kontakt peaks olemas olema.
Aga muidu, mitteblogiva inimesena astuksin kohvikust küll läbi.
Minu nädalavahetuse mõtisklus ehk sobitub ka siia teemasse? Igatahes Päevaleht Online toimetusele meeldis…
Sattusin siia lugema, kui vaatasin, kes on minu lehte uurimas käinud. Ja siis natuke sirvisin nii seda, kui eelnevaid sissekandeid. Tore blogi ja toredad mõtted!
Mis puudutab kommuuni, siis on idee enne teostamise kallale asumist kirjutada, teretulnud! Sest kui minult praegu küsitaks, et kas tahad kommuunis elada, siis vastaksin samuti “ei”, kuigi pean end kommunistiks. Miks ei?
Esiteks ei usu ma muidugi mingi põllumajandusliku kommuuni toimimisse Eestis – kliima lihtsalt ei soosi selle toodangust äraelamist, veel enam selle müümist-vahetamist äraelamiseks ümbritsevas kapitalistlikus maailmas. Sest kui globaliseerunud maailmas on võimalik tuua toiduaineid maadest, kus saab aastas kolm saaki kolm korda odavamalt, siis seda ka tehakse. Samuti on tänu kliimale Eestis elamise kulud üleüldse liiga suured – 3/4 aastast tuleb kütta, et tubas soojaks saada.
Seega, kui tahta teha naturaalmajandusel põhinevat kommuuni, siis tuleks see rajada kohta, kus looduslikud olud on soodsamad.
Teiseks aga puudub mul üleüldse usk sellesse, et mingi kommuun üleüldse kui eraldi saareke ümbritsetuna kapitalistliku maailma ookeanist eksisteerida saaks. Ressursside küsimus – varem või hiljem jääb väiksemaid ressursse omav kommuun muule maailmale lihtsalt alla.
Aga võimalik ka, et ma eksin ja ei näe kõiki võimalusi – ma olen oma natuurilt kehv ideede generaator, pigem teostaja (vähemalt nii ma tahan uskuda).
Edu igaljuhul, püüan jälgida!
Ok, lugesin nüüd ka selle “Eesti Ekspressi” artikli läbi – väga lahe! On olemas praktika ja praktikas toimiv süsteem, kust malli võtta.
Aga ikkagi ei poolda ma kommuuni Eestis – soojas kliimas oleks ikka mõnusam oleskleda.
Leidsin siukse jutu. Järsku pakub uvi. Ega ma ise põle ka jõund veel lugeda, a lihtsalt selle lehekülje värvid tundusid kudagi siinse omaga sobivat.
Anti-Capitalism
“War of Position”: Anti-Capitalist Attrition as a Revolutionary Strategy for Non-Revolutionary Times
S.J. D’Arcy
http://radicalblogs.org/anticapitalism/2007/09/26/war-of-position-anti-capitalist-attrition-as-a-revolutionary-strategy-for-non-revolutionary-times/
mr.Costello, sa lähtud sellest, et kapitalism on igikestev nähtus. Mina arvan, et kapitalism sööb ennast sabast nagunii ja meil on vaja alternatiivi enne kui ta on ennast täiesti ära söönud ja me sipleme hiigelsoos. Kui alternatiivi varem valmis saab, siis on mõeldav ka kapitalismi kiirendatud kukutamine.
Eesti kliimaoludega on jah sitasti, kuid sellegipoolest on suur hulk toiduaineid, mida saab siin toota ning me peaksime keskenduma just nendele. Kolm saaki aastas kolm korda odavamalt – äkki see kolm korda odavamalt on arvestatud orjatööjõuhinnaga tootes? Veel peab arvestama, et odav transport on lõppev lõbu. See tähendab, et on vaja enam ja enam keskenduda kohalikule tootmisele.