Ajakirjandus on kallis ning ainult eksemplaride müümine ei võimalda tänapäevast tootmist – televisiooni üldse mainimatagi. Pealegi, nagu Kaja ja Emigrant ütlesid: reklaam on teave, avalikkus vajab teavet. Reklaam on kunst. Hüva, seega reklaamist loobuma ei pea ega äkki saagi. Põhimõte: ajakirjandust rahastatakse ainult vastavalt tema lugejate huvidele, peaks siiski jääma alles. Kuidas, sa hall hallvanake?
Üht tüüpi (suurus, pikkus) reklaam peaks igas üht tüüpi meediaallikas peaks reklaamitellijale maksma sama summa. Nõks selles, et seda summat ei maksta mitte otse meediaallikale, vaid sõltumatule Reklaamikomisjonile ning tellijal on võimalus otsustada, millises allikas konkreetne reklaam ilmuma peaks. Hiljem jagatakse ajaühikus laekunud reklaamiraha ära meediaallikate vahel lähtuvalt nonde tarbijate hulgast (kuulaja/vaatajareiting, müüdud eksemplaride arv).
See paneb meedia orienteeruma inimesele, kes vajab infot ning lahutab meediasfääri ärisfäärist kaotades ärisfääri võimalused ebaseaduslikult ajakirjandust mõjutada “kui te sellest kirjutate, siis me teile enam reklaamiraha ei anna”, säilitades samal ajal reklaami kui teavituse, rääkimata reklaamist kui kunstist.
Reklaamikomisjon ei tohi loomulikult olla poliitilisest võimust sõltuv organ, selle saab luua näiteks meediaesindajatest (kes samal ajal ei saa näiteks toimetustes töötada), nemad palkavad – kui peaks tarvis minema – tehnilised spetsialistid ekspertvastuseid vajavate küsimuste lahendamiseks.
Sinu kord.
Jututuba